Naiste jõu- ja võitlusalade olümpialetung on olnud pidev ja peatamatu. Juba 1992 jõudsid tõotatud maale judokad, 2000 vasaraheitjad, tõstjad ja taekwondo-kaklejad ning 2004 maadlejad. Londonisse 2012 leidsid tee ka poksijad. Sellist kohta, mida mehed võiks oma pärusmaaks kutsuda, peale äsja korraks saabunud ragbi enam polegi. Samas on naistel iluvõimlemine ja kujundujumine. Ka mõned mehed tahaksid säärt sirutada, aga neid ei võeta mängu.
Eesti polnud uutest värvikatest naistealadest seni osa saanud, kuid nüüd on meil noor maadlusdaam, kes Las Vegase MM-il raskekaalus (-75 kg) pronksi teenis ja Rio de Janeiro piletiga koju saabus! Ta tunnistati Eesti 2015. aasta parimaks naissportlaseks.
Epp Mäe on 24-aastane ja 170 cm pikk. Ta võitis läbi plika- ja neiupõlve medaleid nii maadluses, judos kui ka sumos, rannamaadluses tuli isegi maailmameistriks. Ent täiskasvanute seas ja olümpiaalal läbi löömine tähendab muud, see avab horisondid ja laekad.
Naised maadlevad olümpial neljandat korda. Seni on Jaapan ja Hiina teinud üsna puhta töö, aga uuetel aladel on kalduvus kiiresti laieneda.
Raskekaalus tuleb selgeks favoriidiks lugeda kahe viimase MM-i võitjat, Epp Mäest aasta vanemat ja 8 cm pikemat ameeriklannat Adeline Grayd. Las Vegase finaalis võitis too hiinlannat Zhou Qiani punktidega 13:2. Ning just Zhoule oli Mäe plussringi avavoorus kaotanud 1:6. Praegu viibibki Mäe koos treener Ahto Raskaga USA laagris, lootus on harjutada ka koos Grayga.
Meie meeste maadluslugu on Eesti Vabariigist oluliselt vanem ja rohkete trofeedega kaunistatud. Sümboolne, et Martin Kleini (1912) ja Heiki Nabi (2012) olümpiahõbedaid lahutab sajand, aga veel enne Kleini tuuseldasid kangeid vastaseid Georg Lurich, Georg Hackenschmidt ja Aleksander Aberg.
Olümpialt on kahe kullaga tulnud Kristjan Palusalu (1936), ühega Eduard Pütsep (1924), Osvald Käpp ja Voldemar Väli (mõlemad 1928) ning Johannes Kotkas (1952). Hõbedaid-pronkse on veel, aga kogu kallist kraami võinuks okupatsioonita oluliselt rohkem koguneda. Maadlejad ei pääsenud välismatile isegi siis, kui NSV Liidu parimad olid. Nii juhtus näiteks 1956, kui Kotkas võitis liidu spartakiaadi, aga Melbourne’i mängudel võistles talt tappa saanud Anatoli Parfjonov.
Heiki Nabi (31, kehakaal -130 kg) ja Ardo Arusaar (28, -98 kg) lähevad Rios olümpiamatile teist korda – Londonis lisas noorem mees Nabi hõbedale 8. koha. Otsepääset kumbki seekord ei teeninud, sihile jõuti Serbia valikturniiril. Kui Arusaar on suurvõistlustelt toonud ühe medali – kuni 23-aastaste EM-pronksi 2008 – ja tema nüüdne suur olümpiaedu oleks meeldiv üllatus, siis Nabile on kodupublik harjunud lootma.
Pärast ammust (2006) MM-tiitlit sebis hiidlane Nabi vigastustega, kuni 2012 hallusest täiega väljus. Olümpia-aasta järel tuli ta taas maailmameistriks. Paraku oli just see viimane hooaeg, mil meeste raskuse ülempiir oli veetud 120 kg kohale. Nüüd lisati 10 kg kilo korraga. Nabi, paraku, pole kaalu 116-st kõrgemale saanud, pigem hoiab kiirust ja teravust. Ometi on ta teeninud veel MM- ja EM-pronksi.
Raskekaalu Rio-favoriit on Londoni mängude pronks Riza Kayaalp. Noorelt tippu kerkinud türklane on võitnud MM-idelt kaks kulda ja neli muud medalit ning tulnud kuus korda Euroopa meistriks. Temal polnud kaaluga muret, see kasvas kiiresti 130-ni.
26-aastase Kayaalpi peavastane võiks olla 34-aastane kuubalane Mijain Lopez Nunez, kahe eelmise olümpia võitja. 196-sentimeetrine Nunez kaotas Las Vegase finaalis Kayaalpile just sellises 0:1 pusimises, mis olümpiamaadluse tuleviku kohale mustad pilved on kogunud.
Praegu harjutavad Nabi ja Arusaar treener Henn Põlluste käe all Poolas. Sealses laagris osaleb tosin riiki, Nabi üheks partneriks on vana tuttav rootslane Johan Euren.
Alaliidu tegevjuhil Antti Lepikul on Tallinnas oma tegemised. Rahvusvaheline alaliit nõuab, et olümpial maadeldaks uutes, kodumaa sümboolikaga trikoodes. Näib nii, et viimase hetke tellimus antakse mõnele kiirelt reageerivale USA firmale.
