Gunnar Pressi olümpiablogi: Ehk on kettaheide Rioski Eesti ala
Ometi: sõnakombinatsioon “11. tiitlivõistluste medal, millega tõusis kõigi aegade edukaimaks” ei maksa mu silmis suurt midagi.
Esiteks ei meeldi mulle sõna “tiitlivõistlused” selle praeguses üldkasutuses niikuinii. Näiteks Eesti meistri tiitel on seega nagu mängust väljas – mis tiitel see on, mis pole võidetud tiitlivõistlustel!
Teiseks. Päevaleht järjestab kettaheitjate medalid: 1. Gerd Kanter 11, 2. Virgilijus Alekna 10, 3.-4. Lars Riedel ja Jürgen Schult 9. Õige, aga Kanter ise meenutab samas, et leedulase Aleknaga teda üksüheselt võrrelda ei saa, sest varem nelja aasta tagant toimunud EM peetakse nüüd kaks korda sagedamini. Sama kehtib loomulikult võrdluses sakslaste Riedeli ja Schultiga, kusjuures Schulti karjääri hakul toimus ka MM vaid nelja aasta tagant. Ning lõpuks: aegadel, mil ameeriklane Al Oerter neli olümpiakulda võitis, ei peetud MM-i üldse.
Loomulikult ei vähenda see arutlus Kanteri medalisülemi väärtust. Rekordimees ise väljendub Postimehes: “Lõppkokkuvõttes on kõige olulisemad suurvõistlustelt saadud ja seal pakutud emotsioonid.” On ju ilusasti öeldud!
* * *
Juba mullu olümpianormi (65.00) täitnud Kanter käis 30. septembril Münchenis nn sportlasesonga lõikusel. Mõneti riskantne ettevõtmine ja taastumine õnnestusid, LAV-i talvelaagris lisandus jaksu. Tagasilöök tuli LAV-i kevadlaagri lõpul viirushaiguse näol.
Pärast esimesi krobelisi võistlusi saavutas Kanter mai lõpul Tallinnas opijärgse parima, 65.08. “Jälle heitjate seas!”, rõõmustas ta koos abimehe, füsioterapeut Indrek Tustitiga.
Kanter leppis sekka mõne kehvema tulemusega, et siis hooaja margi 65.27-ga EM-poodiumile tõusta.
* * *
Olümpiapronks Aleksander Tammerti juhendatav Martin Kupper heitis eelmisel kevadel 66.67. Ent olümpianormi täitmise periood polnud veel alanud. Seejärel maadles ta vigastustega ja ootamatult tuli olümpianormi jahtida tänavuse 18. juunini. Siis lajatas ta Kadrioru vihmasajus väärika 66.61 ja uskus, et varu jäi kõvasti.
EM-i eelvõistluse esimesel katsel tuli Kupperilt 64.23, nüüd võis isegi medalile mõelda. Paraku tõi 63.55-ga saadud 7. koht sportlasele siira pettumuse ja tunnistuse, et heitetehnika ei püsinud kontrolli all.
Kupper sai hiljuti 27, tal on kahe EM-i ja ühe MM-i kogemused. Ta on visalt ülespoole roninud, korduvalt ka Kanterit klobinud. Aga ilmselt on aeg veel suuremateks tegudeks.
* * *
Maailma edetabelit juhtis eilseks valitsev maailma- ja Euroopa meister Piotr Malachowski (Poola) 68.15-ga, järgnesid vennad Christoph ja Robert Harting 68.06 ja 68.04-ga.
Londoni olümpiavõitja, kolmekordne maailmameister Robert Harting on suur küsimärk. Pidanud ränga põlvevigastuse järel ligi kahe aasta pikkuse võistluspausi, heitis ta talvel Berliini sisehallis 64.81. Kuid põlve sigines põletik ja alles juunis õnnestus ringi naasta. Harting pidas neli võistlust, tulemused olid kenad, nõrgimgi 65.91. EM-il teda kummati polnud.
Esikolmikule järgnevate meeste seast võib ohtlikuimaks pidada ehk MM- ja EM-hõbedat Philip Milanovit (Belgia).
Kupper oli 14. ja Kanter 33. kohal, aga kõik teavad, et nad ei kavatse seal püsida. Juba pühapäeval peaksid nad kohtuma Eesti meistrivõistlustel.
* * *
Üks on selge: maailmarekordist – Jürgen Schulti 74.08-st – jäädakse Rios ja lähitulevikus väga kaugele. Seda marki on tõsiselt rünnanud vaid Alekna (73.88) 2000. ja Kanter (73.38) 2006. aastal.
* * *
EOK sportlaskomisjoni esimees Gerd Kanter usub, et Rios tuleb pjedestaalile tõusmiseks heita tublisti üle 67 meetri. Ta ise jõudis sinnakanti (67.59) viimati kolm aastat tagasi. Ent küllap lisab läheneva olümpia ootus koos äsjase positiivse emotsiooniga väge. Ka Kupper on täis tahtmist astuda uus samm.
Kvalifikatsioon toimub Rios 12. ja finaal 13. augustil. Lihtsalt igaks juhuks: meeste kettaheide on neid alasid, mille medalitseremoonia peetakse kohe pärast võistluse lõppu.
