Füüsiliselt valus hõbemedal
Magnus Kirt lamab vigastatuna odaviskesektoris ja napp tund hiljem võtab, käsi kaela seotud, vastu hõbemedali. See on spordi ilu ja valu.
Kõik juhtub nagu halvas unenäos. Hooaja edetabelijuht Magnus Kirt on Doha MM-i odaviske lõppvõistlusel teisel kohal. Kullale tõusmiseks pole vaja teha midagi erakordset – visata 87 meetrit. Tulemuse, mis on tänavu tal nii-öelda käe sees. Kirt on visanud stabiilselt ning juurde panemine ei näi utoopiline. Viies katse. Viskes pole jõudu ja Kirt on korraga sektoris selili.
Ta proovib kätt liigutada, kuid ei saa. Valu ei luba. Tõusta ka ei saa. Õlaliiges on ilmselt paigast ära. Videokordusest on näha, et Kirt ei taha juba maandudes vasakut kätt – see on tal viskekäsi – ette panna. Ta kukub maha, keerab end selili ja jääb lebama.
Korraldajatel võtab aega, et saaks õlale jääkoti, kulub veel hulk aega, kuni areenile veereb kanderaamiga masin. Kirt tõstetakse esmalt raamile ja sellega koos masinale ning sõidutatakse aplausi saatel minema.
Eesti koondise arst Madis Rahu ja Kirdi abimees Indrek Tustit on tal juba vastas. Kogenud arstina tõmbab Rahu odamehe liigese tagasi paika. Füüsiliselt on hullem vähemalt mõneks ajaks möödas.
„Jube kahju… teadsin, et võidan. Alustasin rahulikult, et iga katsega tulemust kasvatada,” vahendab Eesti koondise juht Kristel Berendsen kolmveerand tundi hiljem Kirdi nappe sõnu. „Pärast viset, õhus olles, sain kohe aru, et õlaga midagi juhtus. Enne miski tunda ei andnud.”
Rahu ja Tustiti otsus on ühene: õlga tuleb kohe uurida. Kirt võtab endale siiski veidike aega. Käsi seotakse kaela ja ta astub koos ülejäänud medalimeestega autasustamisele. Karjääri esimene MM-medal, tobe oleks ju saada see kätte hiljem, kusagil niisama. Pealegi on tal nüüd juba võimalik normaalselt liikuda.
Poodiumil seisva Kirdi pilk on kurblik. Kui aga medal on juba kaelas, leiab ta endas jõudu ka naeratada. Midagi pole ju parata, see on sport… Pealegi on MM-i hõbemedal väga-väga suur asi! Kirt poseerib koos Grenadast pärit üllataja, kullavõitja Anderson Petersi ja pronksi saanud sakslasest tiitlikaitsja Johannes Vetteriga.
Peters ja Vetter siirduvad edasi intervjuusid jagama, Kirt aga sõidab koos oma abilistega õnneks staadioni kõrval asuvasse haiglasse uuringule.
Kummaline võistlus
Tegelikult kulgeb kogu meeste odaviskevõistlus kummaliselt juba enne Kirdiga juhtunut. Hooaja jooksul piiki kaugele lennutanud mehed ei saa Doha staadionikatlas viskevahendit kuidagi lendama. Kolm meest eralduvad teistest selgelt. Esmalt viskab üllatusmees Peters 86.69, Vetter saab teisel katsel kirja 85.37 ja pärast teda Kirt 86.21. Ülejäänud mängivad alamõõduliste tulemustega 80 meetri joone lähistel.
Kirt on kõige stabiilsem, veel kaks korda viskab ta üle 85 meetri, Peters leiab neljandas voorus veel 20 sentimeetrit juurde. Kirt üritab viiendas voorus edetabelijuhi seisust maksvusele panna… siis see juhtub. Šokeeriv hetk talle endale, aga ka võistlust vaatama sõitnud emale ja teistele lähedastele.
Õnneks ei muutu viimaste visetega enam midagi. Vetter ei suuda Kirdi tulemust üle visata ning Peters võib alustada rõõmupidu. Ülejäänud kõvemad mehed on aga kaugel maas. Chao-Tsun Cheng piirdub lõppvõistlusel 77.99-ga, Keshorn Walcott 77.47-ga ning Julius Yego saab sootuks nulli. Juba päev varem olid eelvõistlusel pudenenud konkurentsist mulluse EM-i kaks tugevaimat meest, sakslased Andreas Hofmann ja Thomas Röhler.
