EPL LONDONIS: Purjetajad hakkavad rinda pistma tugeva Weymouthi tuule ja ookeanihoovustega


EPL LONDONIS: Purjetajad hakkavad rinda pistma tugeva Weymouthi tuule ja ookeanihoovustega
Foto: Ilmar Saabas

Kuigi Weymouthis on kõik Eesti viis purjetajat varem korduvalt võistelnud, on see siiski üks eriline paik – miks täpselt, räägivad nad ise.

Weymouthi kuurortlinn lõuna-Inglismaal on üks neist vähestest paikadest Londonist kaugel väljaspool, mis saab sel suvel tõelist olümpiahõngu nuusutada. Weymouthis ja selle vahetus naabruses asuval Portlandi saare kõrval sadamas peetakse Londoni olümpiamängude purjeregatt. Eestlaste jaoks tähendab see, et Weymouth on rohkem kui kaheks nädalaks koduks meie viiele olümpia purjesportlasele, kes kõik elavad siin üldisest olümpiamelust eemal ning saavad tuulises olümpialinnakeses keskenduda tõepoolest vaid iseenesele ja oma võistlusele. Ei mingit Londoni linnamelu ja suurde olümpiakülla sukeldumist! Ainult vesi ja tuul, tõus ja mõõn, hoovused ja omanese ootused ning eesmärgid nelja aasta kõige ainukordsemaks võistluseks.

Kuigi olümpia mõttes võiks Weymouthi võrrelda ka Tallinnaga – mõlemad purjeregati korraldajad suurest olümpialinnast eemal –, on siinsed olud siiski hoopis erilised ja erinevad. „Purjetaja jaoks on iga koht erinev. Võiks lausa öelda, et iga päev mere peal on erinev,“ sõnab teenekas purjetreener Rein Ottoson, kelle jaoks Londoni mängud on juba viies olümpia, millel ta on saanud ise juures olla.

Seotud lood:

Kuid mis muudab ikkagi Weymouthis võistlemise eriliseks, on siinsed tuuleolud – pole ühtegi purjetajat, kes jätaks selle mainimata. „Pigem võib juhtuda, et siinkandis on tuult liiga palju, kui et liiga vähe – igatahes tuulevaikuse pärast sõitude ärajäämine ei ähvarda. Võib juhtuda küll, et kisub suureks tormiks, siis tuleb võistlus edasi lükata, kuid sellega oskavad kõik purjetajad arvestada. Külm, vihm ja tuul neid ei häiri,“ räägib purjetajate alajuht Ott Kallas.
Kallas tuli esimest korda Weymouthi 1997. aastal, kui siin toimusid EM-võistlused ja temal tuli siia toimetada 49-eri klassis võistlevate Toomas ja Tõnu Tõniste paat. „See oli juba siis tuntud võistluspaik regattideks, kuigi kogu seda purjebaasi siis ei olnud – võistlus toimus hoopis teispool Weymouthi, siin asus tollal NATO mereväebaas,“ meenutab ta. 2000. aastal avati siin purjespordikeskus ja akadeemia, viis aastat hiljem, kui London OM-i korraldusõiguse võitis, oli see kindel soosik purjeregati toimumispaigaks.

Hoovus ja soolane vesi
Juunikuus veetsid purjetajad siinsamas nädala. „10-13 kraadi oli pidevalt sooja, lisaks vihm... sisendad endale, et on soe. Sellist ilma nagu praegu pole siin veel kunagi olnud,“ viitab Ottoson Inglismaad viimastel päevadel õnnistanud kuumalainele, mis on tähendanud kuuma päikesepaistet ja kohatist tuulevaikust. Eilseks oli aga tuul taas tõusnud ning laupäevaks, mil esimesed purjetajad võistlustega alustavad, lubab ilmateade taas tüüpilist „purjetamisilma“, ehk vihmasabinaid, tuult ja umbes 20 kraadi ümber kõikuvat temperatuuri. „Kui on tugev tuul, siis on füüsiliselt väga kurnav sõita,“ nendib Karl-Martin Rammo. „Siin võib tõesti olla kõike – torm, udu, vihm – väga mitmekülgsed olud.“

Teine asi, millega Weymouthis peab alati arvestama, on siinne hoovus. Läänemeres nii tugevat hoovust pole. „Hoovus tekitab erilise laine,“ selgitab Ott Kallas. „Kui vee hoovus on pärituult, siis muutub laine justkui ümaramaks, kui vastutuult, siis läheb laine teravaks. Samuti on siin tõus ja mõõn, mida Eestis pole. Jälle üks asi, millega peab iga purjetaja arvestama – pead vaatama, et hoovus, pealtulev vesi ja tuul sind rajalt välja ei kannaks ja et sa distantsil vajalikke meetreid ei kaotaks, kui teed kogemata valearvestuse.“

Kolmandaks toob Kallas välja pealtnäha hoopis ootamatu erinevuse, mis purjetades siiski teatavat rolli mängib – merevee soolasus. „Vesi on soolasem ja paat ei vaju nii sügavale vette. See tähendab, et tuleb kõiki Eestis õpitud harjumusi muuta,“ märgib Rammo.

Loe veel

Siiski ei sega Eestist erinevad olud kellegi olümpiakogemust. Weymouthis on kõik viis varem mitu korda võistelnud, pigem tundub siin kõik nende jaoks juba kodune ja tuttav. Rein Ottoson on optimismi täis: „Oleks tore, kui meil õnnestuks üllatada nii teisi kui iseennast. Kui kõik läheb nii, nagu meie salamõtetes, siis läheb meil väga hästi! Aga neist mõtetest me praegu veel ei räägi... Neist räägime pärast võistlusi.“

Karl-Martin Rammo: Londoniks valmis 8-aastasest peale
Karl-Martin Rammo tunneb südames natuke kahjutunnet, et purjetajad on Londonist nii kaugel eemal ega saa koos teiste sportlastega üldist olümpiamelu nautida. See õige „olümpiatunne“ pole temasse seetõttu veel tulnud. „Loodan seda tunda – otsin seda tunnet kogu aeg. Esimene nädal oli natuke pettumus: olen neli aastat selle nimel pingutanud, et siia saada ning ei taha, et siin oleks nagu igal teisel võistlusel. Aga loodan, et see nii ikka ei jää. Kui homme avamisele lähme, siis saab kindlasti erilise elamuse,“ arutleb Rammo, kes tegelikult on Londoniks valmistunud tunduvalt kauem kui lihtsalt neli aastat. Tema treener Rein Ottoson mäletab, et kui Rammo 1998. aastal 8-aastase poisiklutina tema juurde trenni tuli, siis juba lubas ta „Karlale“, et neliteist aastat hiljem minnakse olümpiale.
Miks on Laser paadiklass kõigist teistest ägedam? „Väga lihtne!“ teab Rammo kiiret vastust. „Meie paadiklassis jagatakse varustus kõigile kohapeal kätte – kõik on võrdsed, võidab see, kes on kõige parem purjetaja. See nõuab kõige paremat füüsilist vormi. Kui selles klassis võidad, siis oled ka tõesti kõige parem ja suudad etteotsa tõusta ka teistes klassides,“ arvab Rammo.

Johannes Ahun: Naudin mõnusat, lõbusat seltskonda
Purjelaudur Johannes Ahun on oma elu teisel olümpial. Tahes-tahtmata tekib küsimus võrdlusest Pekingiga. „Hiinamaa oli ikka kõvasti eksklusiivsem, seal polnud ma varem käinud, aga siin on selles mõttes kodune, et olen siin mitu korda ennegi olnud. Hiinas olid ka valdavalt vaiksemad tuuleolud, siin ikka ilmataat päris kõvasti vajutab taevast tuult,“ nendib Ahun.
Ka eluolu on Hiinaga võrreldes erinev. Sealgi elasid purjetajad olümpiakülast eemal, eraldi võistluspaigas. „Seal oli suur sadamaala eraldi hotelliga, mis oli spetsiaalselt purjetajatele mõeldud. Siin on jälle ehitatud eraldi olümpiaküla ridaelamutega, kus meil on eraldi majake. Aga mõlemad on omamoodi huvitavad,“ arvab Ahun, kuid ei tunne siiski suurt puudust suurest olümpiakülast. „Purjetajate seas tunned kõiki inimesi nägupidi, tekib selline mõnus lõbus seltskond. Jah, kontakte ja uusi tuttavaid leiaks kindlasti olümpiakülast rohkem, aga ega võistluste seisukohalt pole ju suurt vahet. Niikuinii tegeled suurema osa ajast oma võistlusega – muu pole eriti oluline.“
Muide – Ahun on üks neist olümplastest, kes mängude ajalgi oma veebipäevikut peavad ja peavad seetõttu arvestama olümpiakomitee poolt seatud blogimise ja säutsumise erireeglitega. „Jah, väga reportaaži ei saa seal tõesti teha ega ka videoid üles laadida pole lubatud – reeglid keelavad,“ nendib ta. Ahuni koduleheküljega saab tutvuda aadressil www.est99.eu.

Ingrid Puusta: Elu nagu paradiisis!
Kuigi purjelaudur Ingrid Puusta tunnistab nagu Rammogi, et suurest olümpiasaginast eemal olles pole õiget olümpiafiilingut veel kätte saanud, on esimesed vinged emotsioonid siiski juba läbi elatud. Purjelaudurid, nagu ka Laser-klassi purjetajad, saavad varustuse korraldajalt kohapeal, nemad siia oma paate ja laudu ei too. „See, kui saime kõik oma tutika varustuse kätte, oli küll väga vinge,“ õhkab Puusta silmade särades. „Ja üldse on siinne korraldus viimase peal. Kui mingi probleem tekib, lähed ja räägid – kohe leitakse lahendus. Kõik on siinsamas olemas, käe ja jala juures. No ükskõik, mis vaja... kasvõi hambaarst! Elamine on meil väga mõnus, ilus tuba, ideaalsed olud – nagu paradiisis elaks! Ei saagi aru, mis kuupäev on, millelegi ei pea mõtlema – ainult teed trenni, sööd ja magad.“
Pärast olümpiat on Puustal siiski lootust ka päris suurt olümpialinna kaeda. Kui oma võistlus läbi, sõidab ta nädalaks Londonisse, kus kavatseb kergejõustikuvõistlusi vaatama minna. Sportlasena pääseb ta ka olümpiakülla sööma ja teiste atleetide elu-olu jälgima. „Eestlaste võistlusi tahaks näha, Kanterit muidugi. Ja ehk ka jooksjaid.“

Deniss Karpak: Psühholoogiliselt on olümpia eriline
Eesti kõige kuulsam purjetaja Deniss Karpak on Weymouthi oludega igati rahul ja sisse elanud. Tema koos oma treeneri ja perekonnaga ei ela olümpiakülas koos teistega, neil on Portlandis omaette majake. „Tunnen ennast siin hästi – arvan, et vist paremini kui Hiinas,“ räägib Karpak. „Kliima on siin parem, mulle sobivam. Mulle meeldib, kui sooja on umbes 20 kraadi, ka siinne tuul sobib mulle.“
Üldiselt on Karpak Weymouthis nii palju käinud, et on siin juba „vana kala“. Kas see tähendab, et seekordne võistlus ei tundugi nagu olümpia, vaid lihtsalt üks järjekordne Weymouthi regatt? „Võistluse mõttes tõesti ei ole siin ju midagi erilist, sama koht, mis alati. Aga psühholoogiliselt on olümpia ikka teine asi. See tunne tekkis kohe alguses sisse, kui siia tulin, samuti kui paat olümpiavärvidega ära kaunistati ja kui purje nägin...“
Üldiselt püüab Karpak aga mitte liiga palju olümpia peale mõelda, et mitte endale lisapingeid tekitada. „Mina ei peagi õnneks selle peale keskenduma – selle peale peate teie, ajakirjanikud, mõtlema. Ja fännid,“ ütleb ta rõõmsalt naerdes. „Minu asi on purjetada.“

Anna Pohlak: Siin on tuult ja ruumi
Anna Pohlaku sõnul on Laser Radiali klassis purjetades teistele võistlejatele lihtsam jägi jõuda. „Kuna paadid antakse korraldaja poolt, on nad kõik täpselt ühesugused – varustus on sama. Vahe tuleb sisse tehnika ja füüsisega, selleks peadki kõvasti treenima ja harjutama. Samas on see ka raskem, sest sul pole millelegi muule loota kui ainult iseendale.“
Kohalike tuuleolude kõrval märgib Pohlak ära veel ühe Weymouthi tugeva koha, miks see on just purjetamise jaoks parim võistluspaik. „Siin on ruumi. Kõik paadiklassid mahuvad ära, lisaks on pealtvaatajatel regatti suhteliselt hea jälgida neil päevil, kui me tuleme suhteliselt kalda lähedale publiku juurde.“
Annal endal on see õnn, et võistlusest saavad osa nii treenerist isa kui samuti kaasa tulnud ema.
Ühe tänavuse olümpia noorukesema osalejana pole 19-aastane Pohlak endale kõrgeid nõudmisi esitanud. „Ma ei ole hakanud mõtlemagi mingi koha peale. Kui tunnen, et olen endast kõik andnud, siis on hea. Siis võib rahule jääda,“ arvab ta.