„Olen rahul mängijate suhtumisega. Teadsin, et meil on see energia olemas. Ütlesin neile, et me olime selleks mänguks paremini valmis, kui ükskõik mis teiseks mänguks sel aastal. Kõik olid uskumatult keskendunud. Tulemused ei ole loomulikult sellised, nagu varasematel aastatel on olnud, aga see on sellepärast, et ma otsustasin pärast valikturniiri meestele pausi anda, mille olin neile lubanud,” rääkis Cretu.

„Hea oli näha, et nad end veel ühe korra kokku võtsid ja nende uskumatute fännide ees endast kõik andsid. Me poleks saanud sel turniiril enamat teha. Kuid ma olen kurb, et mõned verejanulisemad teist meisse nii karmikäeliselt suhtuvad, unustades, et need kutid on kõik need aastad endast parima välja pannud ja selle riigi nimel tulihingeliselt võidelnud. Me pole täiuslikud. Me saavutasime uskumatu individuaalse taseme, aga ei vedanud meeskonnana võib-olla sel turniiril välja. Kuid ei ole õiglane kedagi personaalselt rünnata. Kui tahate kedagi vastutusele võtta, siis üritage mind puutuda, aga jätke mängijad rahule. Nad mängivad Eesti eest ja väärivat toetust, mitte et neid hävitatakse. Te ei saa juhtunu pärast nende päid maha võtta ja unustada, mis nad minevikus on teinud.”

Kas see pikk monoloog tähendab, et homme on teie viimane mäng Eesti koondise peatreenerina?

Ma ei ütle emotsioonide ajel midagi sellist. Ütlen vaid, et keegi sellest seltskonnast - ei mängijad ega alaliit - vääri, et neid koheselt arvustatakse, sest sellest turniirist ei tulnud midagi välja. See on sport ja spordis käivadki asjad üles-alla. Isegi kui nad ei tule alati võitjatena mängust välja, teevad nad selle riigi heaks midagi erakordset.

Gianni, mul on küsimus, mille kohta tean, et see sulle ei meeldi. Aga siiski: küsimus diagonaalründajate kohta. Meil on sel turniiril olnud sel positsioonil probleeme. Ja meil on üks mängija Türgis – Oliver Venno...

Mind ei huvita. Tal oli oma eesmärk (kaalu osas – M. R.) ja selle täitmiseks viis nädalat. Et teha sama, mida teised kutid tegid. Ma ei taha rohkem rääkida, sest ma austan teda väga ja ta on üks parimatest mängijatest, aga kui ta pole parimas vormis....

Aga mis saab järgmisest aastast?

See on jama, mida sa räägid. Me selgitasime: tema otsustas, mitte mina. Tema otsustas, et tahab olla üle 120 kilo (piiriks seati 115 – M. R.). Me andsime eesmärgid ja viis nädalat aega. Ja kui sa tuled nüüd mind ründama: mina ei teinud seda otsust, tema tegi!

Ma lihtsalt küsin küsimusi.

Jah.

Ma saan aru, et ta kaalub üle 115 kilo ka Türgi liigas mängides ja...

Selgita mulle – sa oled nutikas kutt ja meeldid mulle väga, ära selle pärast siin muretse –, aga kui mitu mängu mängis ta Gdanskis (eelmisel EM-il – M. R.) lõpuni ja mitu punkti tõi? Millal ta oli viimati parimas hoos? Ma ütlen sulle: mullu Kuldliigas nurgaründajana tegutsedes. Ja kui sa ei mäleta, siis turniiri MVP oli Renee Teppan.

Mäletan. Ja Venno oli turniiri parim nurgaründaja.

Jah, oli, sest oli motiveeritud tegema midagi teistsugust.

Aga Türgi liiga – see on hea liiga ja seal mängib ta väga hästi...

Mida ta tegi Kuldliigas? Ta ei suutnud ühtegi palli maha lüüa.

Jah, tõsi.

Kui me otsustame midagi ja ta otsustab ise, et on 120 kilo... Mine ja küsi Nimirilt, kui palju ta kaalub! Kas sa oskad öelda, mitu korda selle kuue aasta jooksul, mis ma olen siin olnud, toonud 35 punkti nagu see kutt?

Aga järgmine aasta? Kas sa näed teda meeskonnas?

Ma ei mõtle sellele praegu. Mõtlen nendele, kes on praegu siin. Ta otsustas, et ei taha tulla. Aga kindlasti: kui ma jätkan, siis 120-kilosena ta rahvusmeeskonnas ei ole. Ta võib olla selline, nagu tahab. Aga kui ta on Türgi liigas nii hea, siis miks ta Itaalias ei mängi? /---/ Minu jaoks on ta imeline mängija. Ta teab seda, armastan teda nii inimesena kui ka mängijana.

Kas sul on täna midagi öelda kohtunike otsuste kohta?

Kas sa ei näinud Hollandi varasemaid mänge? Me ootasime seda. Selline olukord on, nad mängivad kodus. See pole esimest korda, kui sidemängija nõnda palli käsitseb. Nägid, kui sain kollase kaardi, siis panin suu kinni. Öeldi, et kui seda ei tee, saan punase. Nad mängisid kodus. Me ei saa sellest mängust tragöödiat teha. Keerasime ise p***e lähenemine mänguks Makedooniaga (ilmselt peab silmas Montenegrot - M. R.). Poleks seda olnud, ei räägiks me praegu kohtunikest.

Kas me oleks saanud sel turniiril midagi teha teisiti?

Ei, ma teeksin samamoodi. Teadsin, et neli mängu, mis tulevad pärast avakohtumist Poolaga on, kuidas öelda, karmid, aga... Tegelikult oli küsimus ikka selles suhtumises, kuidas me seda mängu alustasime. Me polnud sama energiat nagu täna alustades. Ka Tšehhi vastu oli teine suhtumine. Pärast toda mängu polnud mul kellelegi etteheiteid.

Liitu