Mehed pedaalisid Saksamaa maanteedel, trotsides vastutuult, mis tahtis jalgrattad kohati maaga paralleelseks tõmmata. Ratastel väntamist ei soosinud ka suured tõusud ega rattateed, mis lõhkusid taas rattakumme. Üks ratturitest jäi teistest maha peatuskoha teeotsa otsima, seigeldes ringi veel üle poole tunni niimoodi, et keegi ei teadnud tema asukohta.

Kui päevakilometraaž sai läbi sõidetud, siis polnud ratturitele pakkuda korralikku toitu, kuna pühapäeval olid kõik teele jäänud Saksamaa kauplused suletud. Tundus, et ebaõnn jälitab rattamehi, kui lähedal olevate majutuskohtade hinnaks sooviti üle jõu käivat summat.

Niisiis otsustati endale leida tasuta majutus ehk panna telgid vabale maale. Lähiümbruskonnast avastati jalgpallistaadion, mis tundus piisavalt vähe külastatava kohana, et võiks sinna laagri üles panna.

Ehmatus oli suur, kui mõne tunni möödudes sõitis punane buss laagripaika. Sõidukist astus välja esmapilgul kurja ilmega mees, keda nähes oldi juba valmis telke kokku pakkima.

Mees ise aga tutvustas end kohaliku treenerina ning lausus, et tuli ratturitele staadionimaja uksi avama ja duširuume näitama. Ekspeditsiooni tiimi käsutusse anti hommikuni terve maja, kus oli võimalus kasutada nii tualette, duširuume, pesumasinat kui ka massaažilauda. Kui varem arvasid eestlastest ratturid, et sakslased on ranged ja väga põhimõttekindlad, siis nüüd muutus nende arvamus totaalselt. Teel Eestist Saksamaale polnud veel nii sõbralikku härrasmeest kohatud.