Eestlased ikka oskavad! Kellel suusad määrimata, kellel padrunid salve panemata, kellel kruvid logisevad...
"Tegime eile võistlussuuskade põhjad ära ja mina arvasin, et määrde paneb alla tema, tema aga, et mina. Tavaliselt määrin ise oma hüppesuuski. Nii läksingi mäkke määrimata suuskadega ning hüpe jäi oluliselt lühemaks. Siit õpetus: rääkige omavahel, mitte ärge mõelge," ütles Piho.
Piho õnnetuse valguses on paslik taaskord meenutada teisi meie talisportlaste sarnaseid prohmakaid. Alustagem kõige värskemast...
Kadri Lehtla padrunid
14. veebruar 2014. Sotši taliolümpia naiste laskesuusatamise 15 km individuaalvõistlus. Kadri Lehtla võtab lamadestiirus asendi sisse ja hakkab laskma, ent pauku ei tule...
"Avastasin, et mul on kaks salve laadimata. Pidin käe üles tõstma ja küsima kohtuniku käest uued salved. Aga see kõik võttis oma aja," selgitas Lehtla. "Minu enda viga, lihtsalt unustasin. Võtsin asja liiga rahulikult ja unustasin. Seda on ka teistel juhtunud, aga minul juhtus see just siin, olümpial."
Margus Hernitsa uisukruvi
1994. aasta Lillehammeri olümpial ei korjanud väikesed tüdrukud jäält üles mitte publiku visatud pehmeid mänguasju, vaid Margus Hernitsa esinemise ajal lahti tulnud uisukruvisid.
Hernits sai pärast väikest vaheaega õiguse uuesti sõita, kuid viimane koht oli tõsiasi.
Uisuliidu toonane peasekretär Anne Šaraškin selgitas, et Hernits oli vanade uiskude kruvid igaks juhuks kinni liiminud, ent enne võistlust siiski üle pingutanud. Hiljem meenutas Hernits juhtunud pooleldi huumoriga, öeldes, et Lillehammeri äparduse tõttu sai temast kodumaal hoobilt tuntud mees.
Connor Olev Martin O'Brieni katkine suusaklamber
Lillehammeri olümpial lõppes tehnilise probleemi tõttu õnnetult ka USA-s elava väliseestlase Connor Olev Marin O'Brieni võistlus. 32-aastase rahandusspetsialisti suusaklamber avanes juba avakurvi järel ning mees lõpetas sõidu rajapiirdes.
Võistlusjärgselt tunnistas mees suurt pettumust ning ütles, et oleks tahtnud Eesti rahvast rõõmustada.
Andrus Paul pani liiga palju tina
1998. aasta Nagano taliolümpial diskvalifitseeriti Andrus Paul meeste ühekelgu avasõidus, kuna tema kelk oli lubatust 900 grammi raskem.
Kelgu maksimaalne kaal tohtis olla 23 kg. Paul ja tema treener Peeter Kirt viisid kelgu kaalu lubatu lähedale, 22,9 kilogrammini, lisades istme alla täiendava koguse tina, kuid sajagrammiste kangide asemel läksid võistlusvahendi alla 300-grammised kangid.
"Kõiges olen süüdi mina. Pidanuksin loomulikult kelgu üle kaaluma, kuid ei osanud sellist asja ette näha. See oli mu 32-aastase treenerikarjääri jooksul esimene selline juhtum," võttis treener süü enda peale.
Kristina Šmiguni mootorsaaniõnnetus
1998. aasta Nagano olümpiamängudeks medalimõtetega valmistunud Kristina Šmigun rentis 1. jaanuaril Väikesel Munamäel Yamaha mootorsaani, sõitis vastu puud ja murdis rangluu.
"Õnnetus juhtus tõusul. Kui ta andis korraks gaasi, pidanuks masin peagi ise seisma jääma. Aga ei olevat jäänud, vaid lisas ise gaasi juurde. Kristina võttis käe üldse küljest ära ega saanud midagi teha," kirjeldas mõned päevad hiljem Sõnumilehes Kristjan-Thor Vähi.
Doktor Toomas Tein tegi Šmigunile kiirelt operatsiooni, ent olümpial jäi Kiku laeks vaid 46. koht 30 km vabatehnikasõidus.
Hea lugeja, milliseid veidraid vahejuhtumeid teile meie talisportlastega veel meenub?
