Eesti kossufännide vastulause Martti Juhkami kommentaarile: häbi ei ole kaotada, aga häbi on niimoodi kaotada!
Kirjutan paljude Eesti kossufännide poolt vastuse võrkpallur Martti Juhkami eile avaldatud kommentaarile Eesti kossufännide kohta, mille kohaselt häbistasid nad oma vilega tervet meie rahvust ja mille kohaselt on nüüd piinlik olla eestlane.
Olen üks neid inimesi, kes on aastaid eesti kossule pöialt hoidnud ja kaasa elanud ja loomulikult olen hetkel koos teiste tuhandete Eesti kossufännidega Riias. Fänlus on üks tore asi, eelkõige selle poolest, et see annab hea emotsiooni ja liidab samast rahvusest inimesed ühtseks. Seda on tunda hetkel igal sammul ka Riias. Kohati on tunne, et tegu ei ole Läti, vaid Eestiga, käib tõeline Eesti pidu. Eesti kossufännid on võtnud selle tarvis töölt nädalakese puhkust, kulutanud sadu eurosid, aga mis põhiline, muutnud Riga Arena Eesti korvpallikoondisele tõeliseks kodusaaliks. See, mis enne esimese mängu avavilet saalis toimus, oli meeliülendav. Tõsiselt, UHKE on olla eestlane! Oleme väike rahvas, aga kui tarvis, oleme ühe mütsi all koos ja seda on vägev vaadata. Kui jäime Tšehhi vastu esimeses mängus 20 punktiga taha, ei olnud vast ühelgi fännil plaanis meeskonna poole vilet saata. Meeskond oli tuim, kuid no juhtub ikka, teeme omad järeldused ja tuleme homme näljasemana peale, sest me ju oskame mängida! Keegi ju ei nõuakski koondiselt midagi, kui meil taset poleks. Oleme ju näinud napi paari aasta taguseid mänge MM hõbe Serbia ja Bulgaariaga, mille Eesti veenvalt võitis ja platsil olid samad mehed, kes praegu Riiaski.
Saabus teine mäng Belgiaga. Võin kinnitada, et laupäeva õhtul Eesti fännitelgis ei olnud meeleolul häda midagi ja ka enne mängu Belgiaga olid eestlased positiivsed ja toetasid oma meeskonda 100%. Nüüd pean kurbusega ütlema, et ka mina olin üks nendest, kes meeskonna vile saatel poolajal riietusruumi saatis, esimest korda elus. Olen kurb, aga ma ei kahetse seda ja härra Juhkami, minu lemmiktoit ei ole teine eestlane! Selgitan, miks anti meeskonnale vilet. Üks asi on kaotada, teine asi on, mismoodi kaotada. Kas kaotada võideldes (nagu Läti eile Leedule), või kaotada nagu Eesti nii Tšehhile kui Belgiale: emotsioonitult, kaootilise mängu ja võitlustahteta. On loomulik, et fännid, kes panustavad meeskonna toetusse nii oma aega, raha, kui emotsiooni ja annavad platsi ääres endast kõik, vilistavad välja meeskonna, kes ei anna endast kõik ja kes ilmselt ei saagi aru, et kontrollmängud on läbi ja praegu viibitakse EM-il, kuhu viimati pääseti 14 aastat tagasi.
Ütlen veelkord, häbi ei ole kaotada, häbi on niimoodi kaotada. Ka Läti viskas Leedu vastu 49 punkti ja kaotati suurelt, kuid kaotati võideldes ja mängu lõpus aplodeerisid nii Leedu kui Läti fännid. Ütlen veelkord härra Juhkamile, välja ei vilistatud rahvust, välja vilistati emotsioonitus, tahtmatus, käegalöömine. Lõppu küsimus härra Juhkamile: te ostate teatripileti, lähete teatrisse ja lavale ilmub näitleja, kes teeb etenduse kuidagi üle jala ja rikub oma austusepuudumisega publikusse paljude inimeste õhtu. Kas te aplodeerite talle või vilistate ta välja?
