Ukrainlannast teenindaja näitab joodikule enda pahameelt, kuid venelane ei lase ennast sellest häirida – tema tuli jalgpalli vaatama ja mis sellest, et oleks rongipileti kohaselt pidanud juba päev varem Harkivist lahkuma, on ta siin, et jääda ja lõbutseda.

"Ah, Eestist? No siis me oleme ju sama meeskonna poolt!" ütleb rõõmus idanaaber iseenesest mõistetavalt. Kuna borši söömise ajal pole mõttekas vaielda, siis kuulan edasi. "Venemaa koondis mängib väga hästi ja ma arvan, et nad jõuavad finaali ja võidavad," praalib värske lauapartner.

Parasjagu käib Harkivi vaksali ees platsil suure ekraani pealt Tšehhi ja Poola mäng, kus Tšehhi värava ajal rahvas rõkkab. Imestan, et kuidas Tšehhi nii toetatud riik Harkivis on, kuid siis vaatan teise mängu skoori ja taipan – tšehhide värav tähendab venelastele sellise seisuga kojusõitu.

Mäng lõppeb ja väljak tühjeneb. Ukraina lippe kandvad noored fännid võtavad laulud üles – isegi, kui Ukraina ülehomme Inglismaa vastu langeb, on venelaste soosikuseisusest kiire kojusõitja rolli langemine neile suurpäev.