DELFI UKRAINAS: Eestlaste eneseületus jõudis isegi ukrainlaste teadvusesse

Pideva spordialade vahelise konkurentsi sees ei mõistagi pahatihti, et kui olulist rolli mängib jalgpall võrreldes mõne teise spordialaga. Nagu ütles president Ilves Lätis, siis eestlased tunnevad enamjaolt uhkust spordivõitude üle, milles osalevad ainult kaduvväike osa maailma rahvaid.

Aga jalgpallikoondise imetegu eelmises valiktsüklis on korraga tõstnud ka Eesti tuntud koondiste sekka. Seda sain kõige otsesemalt tunda Harkivi rongijaama pakihoius, kus suurt hulka nõukogudeaegseid raudkaste valvas üks slaaviliku olekuga vanaproua (kuldhambad ja keemilised lokid) ning miilitsavormis vanahärra. Mõistagi olid kõik kirjad pakihoius vene keeles ja nii ei saanudki lõplikult aru, et kuidas täpsemalt pakikastiga opereerima peab. Žetoonideks olid vanad 15-kopikased ja ukse igatahes kinni sai. Küll ei suutnud ma pärast linnas käimist kuidagi ust lahti saada.

Kunagi Voronežis ülikoolis õppides harjusin idapoolse teeninduskultuuriga ära, et olin valmis pahameeletormiks, aga ei, miilits tuli, kruvikeeraja näpus, ning asus minu näidatud kappi lahti kruvima.

"Kuskohast pärit olete?" küsis ta.

"Eestist," vastan ja siis hakkab härra särama, kuna kohe tuleb jutuks eestlaste mäng iirlastega.

"Te mängisite kogu valiktsükli nii kenasti, aga siis läks see mäng. 0-4 kaotasite," ütleb ta ja seekord imestan juba mina. Võib ju eeldada, et mängust võib teada, aga et ka mänguskoor täpne on, see paneb imestama.

Jutuajamist saadab häirekella plärin, sest kruvikeerajaga pole mõeldud kappe avada, ent kapp tuleb seepeale lahti ning härra annab mulle koti.