DELFI UKRAINAS: Eestlane jääb siin oma aktsendiga kiiresti vahele

Piisab vaid öelda Kiievi peavaksali lähedases sööklas, et palun mulle üks borš, natuke hapukapsast koos kartuliga ja siirduda valge nahkdiivani peale, mis on teravas kontrastis võrdlemisi kehvas seisus laudadega, kui saabub kohalik.

Kohalik küsib: „Kas te olete Eestist?“

Kujutate ette? Ma pole küll eriline näitleja, aga samas ka mitte kivinägu ehk mu näoilme peegeldas parasjagu kõige tugevamat imestust, milleks ma suuteline olen.

Tõsi, detsembris ütles Kamjanets-Podõlskis üks vanaproua, et eestlastel on väga kergesti aimatav aktsent, kui nad vene keelt räägivad. Me pidavat nimelt venitama vokaale, aga ikkagi, kõigest kahe lausega ära tunda – see on tase.

Aktsendigeenius uurib tasapisi, et kas ma olen jalgpalli vaatamas ja saades vastuseks, et siirdub otsapidi kohe Harkovi rongile paistab tema näost tõsist pettumust. „Miks Harkiv? Miks mitte Lviv?“ küsib ta.

Pea iga kiievlase jaoks on Ida-Ukraina justkui punase rätiku näitamine. Taksojuht kirub seal elavaid Janukovitši toetajaid, kelle arvukus praeguse presidendi võimule tõi; Donetskist pärit inimesed räägivad, kuidas Lvivis ei julge nad omakorda vene keelt rääkida, sest seal vaatavad inimesed sellele viltu.

Vastan ebalevalt, et ma olen Lvivis juba käinud ja mõtlesin teise suuna ette võtta. Vestluskaaslane vangutab pead ja lausub: „Pole vaja. Kui teile meeldib Ukraina, siis minge Lvivi.“