DELFI TOP: Eesti taliolümpiaajaloo meeldejäävamad hetked
Tutvustame neid teile alates kolmapäevast kuni olümpia avapäevani 7. veebruarini "alt üles" põhimõttel – nii, et võitja selgub Sotši mängude avapäeval, 7. veebruaril. Arvesse võtsime ka Eesti sportlaste vägevad teod enne taasiseseisvumist võõrriigi lipu all, millest näiteks ei pääsenud napilt valitute sekka kahevõistleja Tõnu Haljandi 12. koht Grenoble’is 1968.
Täna, viis päeva enne Sotši olümpia avamist, tutvustame teile kohti kuuendast kaheksandani.
8. Andrus Veerpalu hõbe 50 km klassikadistantsil Salt Lake Citys (2002)
Meenutagem sõidu viimaseid hetki olümpiaraamatu ja Jaan Martinsoni vahendusel: "Kolmas ja viimane ring. Piimhape söövitab suusatajate lihaseid. Hing tahab vägisi kehast lahkuda. Mõistus ütleb: viska pikali ja puhka, milleks need piinad, sul pole ju masohhistlikke kalduvusi!
Ühtäkki nõksatab Veerpalus miski, ta oleks justkui boksipeatuses väga kvaliteetset kütust saanud ja hakkab arendama hullumeelset tempot. Määrdemehed ja Mieto muigavad - suusad on tööle hakanud, jõudu mehel jätkub. Botvinov jääb maha justkui pühapäevasuusataja. Ivanov kaotab järgneva seitsme kilomeetriga pool minutit, Hjelmeset minuti. Veerpalu hoog ei rauge. Ainus, kes tempot kannatab, on Mühlegg.
Kolm ja pool kilomeetrit finišini. Mühlegg asub juhtima. Kullani on Veerpalul 55, hõbeda ehk Ivanovini 52 sekundit. Näib, et eestlasel on käsil sprindidistants. Tõusud tunduvad rasked ja lauskmaad pikad teistele, mitte Veerpalule. Veel staadionilgi kärbib ta võimsate paaristõugetega sekundeid, kuid siis tuleb lõpujoon vastu. Kullani jääb, nagu päev hiljem selgub, kõigest 23,7 sekundit. Tulnuks päike välja ja sulatanuks raja kümme minutit varem..."
"Noo... kaotus see küll polnud," vahendab seesama olümpiaraamat Veerpalu esimesi sõnu ajakirjanike ette astudes. "Kuigi... 15 kilomeetri kuld käes, tekkis lootus ka teisele võidule. Ei, ei... lõpuspurt ei hilinenud. Peaaegu kohe, kui suusad tööle hakkasid ja tempot lisasin, tundsin, et medal on käes."
Päevi hiljem, kui dopingupatune Mühlegg vahele võetud ja medalid ümber jaotatud, ütles Veerpalu: "Eks see hõbe, mis mulle antakse, ole halva kõrvalmaiguga küll."
Venelase Ivanovi elav kirjeldus "kullavõidust": "Kujutage ette, milline žest! Mind kutsutakse õhtul kella viieks olümpiaküla mingisse tuppa, staapi vist. Kästakse hõbemedal kaasa võtta. Siis annab keegi ametnik, kelle nimi on mulle võõras, taskust kuldmedali, küsinud enne hõbeda tagasi. Ei hümni, ei... Isegi allkirja kuldmedali kättesaamise kohta ei küsitud. Mis olümpiavõit see on! Jäänuks parem hõbemedal, mille auks lipp vardasse tõmmati. Mul pole sellest kullast moraalset rahuldust. Saanuks medalid Veerpaluga koos, olnuks olukord ehtsam."
7. Kristina Šmiguni hõbe 10 km vabatehnikas Vancouveris (2010)
Võimalik, et selle medali väärtus on Šmigunile endale isegi suurem kui Torino teisel kullal. Pärast lapse sündi tagasituleku teinud noor ema pani üle 15 aasta kestnud karjäärile ilusa punkti. Ta edestas pearivaaliks peetud Marit Björgenit, kuid jäi 6,6 sekundiga alla Charlotte Kallale. Kuld polnudki kaugel, aga kindlasti tasus Kristinal ka hõbeda nimel tippsporti paariks hooajaks tagasi tulla.
Ees seisis veel suusavahetusega sõit, kus Šmigun-Vähi peale olid taaskord pandud suured lootused. Sealt tuli paraku katkestamine. Olümpiat kokku võtvas intervjuus EPL-ile jättis Kristina veel karjääri jätkamise koha pealt otsad lahtiseks.
"Kui otsustasin tagasi tulla, oli sisimas mu suurim soov võidelda olümpiamängudel medalite
eest. Tahtsin seda tõesti kogu hingest! Tulevikus ei taha ma teha midagi, olgu see siis suusatamine või mis iganes, ainult seepärast, et pean tegema. Et ma olen lubanud või midagi välja öelnud. Teen edaspidi vaid seda, mida süda ihkab!" ütles ta.
Juulis 2010 teatas suusakuninganna, et Vancouveri medal jäi ta pika ja ilusa karjääri viimaseks. "Seisin oma elu raskeima valiku ees – kas jätkata väga edukat tippsportlasekarjääri või
pühenduda pereelule. Kuulan oma sisehäält ja valin kalli Victoria Krisi."
Foto: Rauno Volmar
6. Allar Levandi pronks kahevõistluses Calgarys (1988)
Omapärane ärkamisaja medal, mis samuti tundus uskumatu – varem oli NSV Liit meeskonnavõistluse katkestanud väidetavalt just Levandi kõhuvalu tõttu. Hakati kartma, et midagi on meie mehega juhtunud, pealegi oli Levandi hüppevorm Calgary hooajal üsna vilets. Aga ühtäkki suutis ta õige tehnika leida just võistlustel ning tuntud hea suusatajana kindlustas pronksi suusarajal.
"Tuled Eestimaa akendes ei kustu veel…" on olümpiaraamatu tuntud tsitaat, mille autor oli tegelikult Noorte Hääle ajakirjanik Gunnar Press. Pronks tuli nimelt olümpia viimasel alal kell 2 öösel!
Me ei räägiks siin praegu Allar Levandi pronksmedalist, kui korraldajad poleks vastu võtnud tol ajal erandlikku otsust kahevõistlus ühe päevaga ära pidada, sest eelviimasel võistluspäeval ilm hüpata ei lasknud ja ROK-i president Juan Antonio Samaranch mänge mingil juhul pikendada ei lubanud.
Olümpiaraamatus seisavad read: "Calgarys kummitas oht, et Allar ei saagi võistelda. Õnneks mahtus see kahe päeva ala kuidagi viimasesse olümpiapäeva siiski ära (ilm halastas ja lubas varahommikul hüpata ja pärastlõunal jätkasid kahevõistlejad juba sada kilomeetrit eemal Camore'i suusaradadel). Erandlik see muidugi oli, jätkus neidki, kes kommenteerisid toimunut ühe sõnaga - absurd. Sellest absurdiolukorrast jätkus Allaril jõudu täismehe kombel välja tulla. Eestlane esikolmikus! Rõõm ja rahuldus tulid viimasel hetkel, siis kui Calgarys oli kõik juba lõppenud ja kustumas oli ka olümpiatuli."
Allar Levandi aastaid hiljem Calgary olümpia maskotiga. Foto: Rauno Volmar
Senine edetabel:
