Viinapuu rääkis, et paaril-kolmel esimesel võistluse-eelsel päeval olid tal käed-jalad tööd täis. „Jälgisin, et kõik koondised saaksid ettenähtud ruumid, oleksid informeeritud, kus ja millal saab treenida ning suuski testida, saaksid teavet ilmaolude kohta. Sebimist on päris palju olnud,“ sõnas ta.

Eesti murdmaasuusatajate päralt on kolm ruumi: kahes töötavad hooldemehed, ühes seavad end stardiks valmis sportlased. „Ruumid on eraldatud, et sportlased saaksid olla puhta õhuga toas,“ nentis ta. „Meie võistkonna naabrid on Venemaa ja Kasahstani koondised, kelle heaks töötab Andrus Veerpalu.“

Võistlusrada on kõva nagu raudtee ja heas seisukorras. „Tehislund on tehtud ainult testimisnõlvale, rajad on ettevalmistatud looduslikust lumest, mis on ligi meetri paksune,“ lausus ta.

Viinapuu jalutab hommikul Esto-Sadokis asuvast vabatahtlike hotellist pool tundi rippraudtee lähtepaigani, sõidab gondliga kümmekond minutit mäeharjale, kust jalutab poolteist kilomeetrit mööda looklevat teed veel kõrgemale mäkke. „Olen juba saanud osoonimürgituse,“ sõnas olümpiale puhkuseajast sõitnud Viinapuu.