Tammert oli seda meelt, et Kupper realiseeris viimase katsega (66.58 tõstis ta hetkeks teiseks) enda vormi ära, medalivõitjate tegevust ei saanud meie kontrollida.

"Olen nõus, et me ei pea nukrutsema. Tal on tõsine sportlaskarjäär alles ees. Tema jaoks oli see oluline samm seltskonda, kes võitleb medalite eest. Tema tegi enda kohta hea võistluse ja suutis end viimase katsega realiseerida," kiitis Tammert hoolealust.

"Raske öelda, kas meilt rööviti medal. Ma ei uskunud, et mõlemad sakslased suudavad veel mööda minna. Mõned katsed jäid vaid võistluse lõpuni. Istusin eestlaste keskel, rõõmustasime seal kõik koos ja omi mõtteid ei saanud mõlgutadagi. Olime ekstaasis, sest tol hetkel võitles ta end teisele kohale. Lootus oli, et jääb medalile, et kui üks sakslane mööda läheks," tunnistas Tammert, et oli Christoph Hartingu ja Daniel Jasinski viimasest katsest üllatunud.

"Hartingu tulemuse juures tundus mulle hoopis, et ta läks hõbemedalikohale. Ehk oli mõõtmisviga? Heitsin pilgu peale, kuhu see maandub - tundus vähem kui Malachowskil. Eks poolakad ise otsustavad, kas protestida või mitte. Mis seal ikka."

Sellegipoolest oli selge, et noor Harting heitis end Kupperist mööda. "Oleme sarnases situatsioonis nagu naiste epeevehklejad - nemadki olid täiesti medalimatšis, võimalus oli. Isegi see võimalus oli, et Kanter võib Martinist mööda minna. Ikka oleks Eestile üks medal tulnud. Aga mis teha," ohkas Tammert sügavalt.