"Tal oli ikka valus. Ta oli kõik olulised trennid teinud valuvaigistiga. Oleksite te täna näinud, kuidas ta hommikul sööklast bussile sai... See kõndimine polnud enam kõndimine," kirjeldas Kanter.

"Ta ise ütles ka, et kui olnuks veel kümme kilomeetrit minna, oleks läinud, aga see kannatamine ei ole seda väärt. Kui valu eirad ja edasi lähed, võivad igasugused komplikatsioonid tekkida."

"Kahjuks ei õnnestunud kõiki tüdrukuid finišisse tuua, aga teised said oma emotsiooni kätte. Tingimused olid ikkagi rasked," võttis Kanter oma tööd tõsiselt.

Kanter värvati Luikede taustameeskonda koos Harry Lembergiga joogipunktis tüdrukuid ergutama. Jooki ta otseselt kellelegi kätte ei andnud, kuid õdedele viskas patsu ja hõikas kannustavaid sõnu.

"Tean, et minu kohalolek oli kindlasti Leilale vajalik, kui tal seal mingil hetkel raske oli. Harry käskis igal juhul neid motiveerida, sest kõigil on raske. Ütlesin ka, et olümpia peabki raske olema, siin ei peagi midagi kergelt tulema. Eks see maraton üks suur kannustamine on," lisas 2004. aasta Ateena olümpial ka Pavel Loskutovi joogipunktis seisnud kettaheitja.