Põhja-Korea nö tantsutüdrukud olid tõesti vaatamisväärsus omaette. Kim Jong-un'i juhitud riigist pärit naisterahvad olid paigutatud umbes 30-pealiste gruppidena areeni erinevatesse kohtadesse istuma ning kokku oli neid tribüünidel umbes 200. Nende poolt pakutu oli aga midagi sellist, mida spordivõistlustel muidu ei näe.

Üleni punastesse talvistesse riietesse rõivastatud “tantsutüdrukud“ olid kaasa võtnud kõiksugu atribuutikat ning seda kasutati enda esituste juures hoogsalt.
Korea poolsaart kujutavad lipukesed Põhja-Koreast pärit poolehoidjate käes.

Üldiselt lauldi mahedal häälel, lehvitati Korea poolsaare kujutisega kaunistatud valgeid lippe, vajadusel pandi mütsid pähe või maskid ette ning liigutati sujuvalt iseenda laulu järgi pead, käsi, keha jne ning plaksutati vajadusel entusiastlikult.

Kokkuvõttes ei mõjutanud tablool olev skoor mingilgi määral nende kaasaelamise entusiastlikkust. Ülejäänud publikule pakuti laule, hüüdeid ja tantsunumbreid ka kolmandike vahel. Kokkuvõttes toimus kõik äärmiselt organiseeritult ja korrektselt. Lihtsalt kõik nähtu oli kuidagi ebareaalne. Eriti olukordades, kus kolmandike vahel astusid väikesele areenile Lõuna-Koreast pärit naisesinejad oma nappides riietes ja K-pop'i tantsuliigutustega. Ka sel ajal jätkasid Põhja-Korea “tantsutüdrukud“ kindlameelselt oma kava esitamist.
Hoogne kaasaelamine Korea ja Šveitsi hokinaiskondade mängule.

Kui Põhja-Korea fännid olid lõpuks suurimaks atraktsiooniks, siis väljakul jäi raskus ikkagi Lõuna-Korea naiste kanda. Põhjapoolsest riigist pääses sel korral koosseisu ainult kolm mängijat: Kim Un Hyang, Jong Su Hyon ja Hwang Chung Gum.

Kõike seda oli kohapeal oma silmaga jälgimas ka Kim Jong-un'i õde Kim Yo-jong. Viimase läheduses oli istet võtnud ka Rahvusvahelise Olümpiakomitee president Thomas Bach.
Põhja-Koreast pärit "tantsutüdrukud".
Põhja-Koreast pärit "tantsutüdrukud".