DELFI PYEONGCHANGIS | Martinsoni hommikukommentaar: pole medaliprogrammi, pole medaleid

Soomlastele on Pyeongchangi olümpia üks itk ja viletsus. Medaleid ei tule. On vaid kolm kesist pronksi ning hulk luhtunud lootusi.

Kolm medalit pole iseenesest paha, kui tegu poleks Soomega, kes on võitnud läbi aegade enim medaleid elanike arvu kohta ning peab end tõsiseks (tali)spordiriigiks.

Soomlaste kallid naabrid seevast hullavad – Norral on 22 medalit, Rootsil küll kõigest seitse, aga neli kulda.

Alates Innsbruckist 1976 on Soome medalisaak olnud taliolümpiatel järgmine: 7, 9, 13, 7, 7, 6, 12, 7, 9, 5, 5. Ehk siis lõpp vajub ära. Põhjus tundub peituvat selles, et Soomel puudub riiklik tippspordiprogramm, mille eesmärk on kasvatada medalivõitjaid.

Viimased mitu head aastat on Soome spordisüsteem tõmmelnud, otsides oma tippspordi mudelit. Paraku on kõik jäetud olümpiakomitee õlule ja riik väga appi ei tule. Ehk siis käib üks põlve otsas nokitsemine.

Mõni aeg tagasi sai juttu aetud sporditeadlase Rein Haljandiga, kes töötas Rootsi ujumiskoondise juures kinesioloogina ja tehnika analüüsijana. Ta selgitas ujumise näitel, mida tähendab tippsport muu maailma mõistes ning võib arvata, et samal moel käivad asjad ka talispordis. Olgu Haljandi jutt ära toodud monoloogina.

„Enam ei piisa hea tulemuse saavutamiseks kahest inimesest – sportlasest ja treenerist –, vaid on vaja arvukalt taustajõude: massööre, füsioterapeute, meedikuid, tehnikaspetsialiste, jõutreenereid...

Tiimid on suured. Venelastel näiteks on lisaks psühholoogile võistlustel kaasas isegi hüpnotisöör, kes paneb sportlasi stardieelsel õhtul magama. Neil on aparaadid, mis lihaseid elektriimpulssidega läbi väristavad...

Uurisin, mis on Suurbritannia viimase aja edu taga. Selgus, et esiteks on ujumisse investeeritud väga palju raha. Palgati nimekaid treenereid, sportlaste stipendiumid on kõrged, tippspordikeskustes teevad tööd teadlased, tugijõud on tasemel.

Venemaa koondise juhtidega juttu ajades selgus, et nende treenerid teenivad 8000, koondislased 10 000 dollarit kuus. Koondislased, mitte medalivõitjad.

Teatasin venelaste töötasu suuruse brittidele, nood vaid muigasid ja vastasid, et Suurbritannias teenivad treenerid ja sportlased sama suuri numbreid, aga naelsterlingites.”

Võrdluseks vaid üks näide: Pyeongchangis Soomele kaks pronksi toonud Krista Pärmäkoski treener Matti Haavisto peab võistluste vahel politseinikuna tööd rügama. Riigilt saab ta abiraha 2500 eurot aastas, mis kulub ära ühe pikema treeninglaagriga.

Pole imestada, et Rio olümpial teenisid soomlased täpselt sama palju medaleid kui Eesti ehk ühe pronksi. Talispordis saavad nad pisut enam tänu traditsioonidele ja kesisemale konkurentsile.

Siin, muide, on ka Eestil mõtlemisainet.