Küsimusele, kas ta Rio de Janeiro olümpiani kindlasti enam välja ei vea, vastas Treier: "Ei tea, ma olen siis juba 38. Päris Longot (40-aastaselt Sydney olümpialt pronksi võitnud Jeannie Longo - toim) ka mängida ei taha. Võib-olla kui kolmanda lapse sünnitan, tuleb uus isu peale," sõnas Treier. "Laps veel tulemas ei ole, aga kuna ma ise olin üksiklaps, siis ma arvan, et õiges peres peab ikka kolm last olema."

Treier ütles, et tema viimaseks velotuuriks jääb Toscana tuur augustis. "2. augustil lähen Prantsusmaale, kus on üheksapäevane tuur. Paar nädalat pärast seda on Toscana tuur. See jääb viimaseks. MM-il (15.-23. septembrini Hollandis - toim) annan võib-olla võimaluse noortele naistele, kes mulle praegu Belgias kaasa elavad - tervitused neile sinna!"

Eesti meistrivõistlustel Treierit enam samuti ei näe. "Mind väga ei köida enam Eesti võistlused. Need on minu jaoks end ammendanud. Palju ma neid Eesti meistritiitleid ikka kogun. Need on pigem selle jaoks, et välismaal võisteldes sinimustvalget särki kanda ja Eesti tüdrukutele reklaami teha. Loodan, et leidub neid, kes minu teed jätkavad," ütles ta.

Treier kukkumisest

"Enne kukkumist sõideti väga rahulikult. Tundsin, et oleks vaja kuidagi sooja saada. Minu ees avastas üks naine viimasel hetkel teel olevad torbikud ja libises. Panin ka jala maha. Keegi vist sõitis mulle jooksu sisse. Pärast rattavahetust läks natuke aega, et gruppi tagasi saada, aga samas sain ka keha soojaks."

Külmast ilmast

"Enamus sõidust ausalt-öeldes rippusin kogu aeg grupi taga ja värisesin külmast. Lõpus tuli hasart sisse ning umbes kuus kilomeetrit enne lõppu sattusin grupi ette. Vaatasin, et ei olegi kõige hullem eespool sõita."

Rünnakuüritusest

"Külm kadus kehast ning ükskord üritasin ka teistelt eest ära minna. Taani meistel Villumson (nüüd Uus-Meremaa lipu all võistlev Linda Melanie Villumson – toim) tegi kaks kilomeetrit enne lõppu spurdi ning mina ja üks teine naine istusime talle taha, kuid siis püüti meid paremalt poolt kinni.
Külmast olid nii selg kui ka jalad kanged ning pulss ei läinud väga anaeroobseks. Kui tavaliselt on maksimum 190, siis täna oli 180. Kahju, et just täna pidid sellised jalad olema. On ju vahel häid päevi ka olnud."

Kokkuvõte

"Mõeldes tagasi, mis sel hooajal on tervise ja enesetundega toimunud ning arvestades, et Pekingis sõitsin end palju parema vormiga hoopis kehvemale positsioonile, siis arvan, et ei ole mõtet nuriseda ja pisaraid valada."