"Mu vanemad sundisid mind kuni 10. eluaastani taldriku lõpuni sööma. Aga see, et mulle liha ei meeldi, ei tähenda, et ma ei sööks siiski tasakaalustatud toitu. Olen sellega terve oma elu elanud ning ei tunne, et mul millestki puudust tuleks," rääkis Armistead võistlusjärgsel pressikonverentsil.

Kuigi medal, mis Armisteadil kaelas ripub, pole kõige kirkam, tunneb ta siiski, et võitis hõbeda, mitte ei kaotanud kulda.

"Olen lihtsalt õnnelik, et mul õnnestus liidrite gruppi pääseda. Teadsin, kellega mul tuleb finišijoonel võidelda ega hinnanud oma võimalust Marianne Vossi vastu just kõige suuremaks," sõnas ta.

Armistead kiitis kodupubublikut, kes tal keerulistes ilmaoludes tuju üleval aitasid hoida. "Sellise ilmaga oli hea raja ääres inimesi kaasa elamas näha. Finišisirgel aitas publik mind kõvasti. Finišijoone ületamise hetk jääb mulle eluks ajaks meelde. Olin sellest medalist neli aastat unistanud ning kõik see töö, mis selle nimel sai tehtud, käis korra silme eest läbi," lisas ta.