DELFI LONDONIS: Gerd Kanter: natukene jäi tõelisest purakast puudu!

Londoni olümpia kettaheitefinaalis 68.03-ga pronksi võitnud Gerd Kanter ütles võistlusjärgses intervjuus, et on medaliga rahul, kuid võimu oli sees rohkemaks.

Palju õnne, Gerd ja aitäh! Oli päris suur närvide mäng jälle...

Natuke jah, aga selles mõttes natuke vähem kui kvalifikatsioonis, et ikkagi esimese katsega oli rahuldav tulemus olemas, mis tahab veel viis katset. Tegelikult oli teine katse see, mis minu tunde järgi oleks võinud kuldne katse olla – ketas läks liiga vara ära. Kogu aeg läks ketas 66 meetri kanti, tunned lihtsalt, et ketas läheb vara ära – pauer oli sees olemas, et võidelda iga medali eest, aga tase oli väga ühtlane ja võistlus tihe – usun, et publikule oli see väga kaasahaarav ja mõnus.

Jääd pronksiga rahule?

Mina ja kõik mu poolehoidjad oleme medalit oodanud – see on olemas! Natukene jäi puudu, et tõeline purakas välja tuleks, aga medal on medal – ei ole siin midagi nukrutseda. Eestlased tulid siia medali saamist vaatama, pakkusin neile hea etenduse.

See hooaeg pole sul kõige paremini läinud. Kas ka see on põhjus, miks pronksiga rahul oled?

Usun, et numbrite järgi võib tegelikult selle ja eelmise hooaja vahel tõmmata paralleele. Lubasin enne, et tulen siia hooaja tippmargi järele ja selle ma tegin ära. Tunne sees oli küll suurem, aga nagu näete, see olümpiakatlas võistlemine ei ole nii lihtne. Hadadi tegi seda esimesel katsel, mis Harting ilmselt samuti teha oli lootnud ja seetõttu tegi tal võistluse ärevaks. Ja ega minulgi Aleknaga väga suurt vahet ei olnud, pidin kuni viimase katseni muretsema, et ta mul medalit ära ei võtaks. Ta on seda küll teinud, et viimase katsega mind löönud. Kuid nii suurt püssirohtu temas täna ei olnud.

Aleknat vaadates mõtlen, et tasub igal juhul järgmine olümpia nelja aasta plaani võtta. Võin küll olla siis ka konkurentsis. Kettaheide on kogenud meeste ala. See emotsioon, mida sa siit saad, on seda väärt. Medaleid on mulle tulnud siin riburada, ainult kuldseid on vähe.

Ka pronksine heide tõi sinus emotsioonid välja – karjusid ja hüppasid päris mehemoodi!

See emotsioon, mis oli mul pronksiheitega on kindlasti üks mu top kolme hulka kuuluvaid emotsioone, mida olen karjääri jooksul tundnud. Top 1 on kunagine Helsingi medalivõit (Kanteri esimene medal – hõbe – 2005. aasta MM-il), aga eks see emotsioon on see, mille pärast seda asja tehakse. See, kuidas keha sellele reageerib – seda on raske kirjeldada. Aga see on see hetk, mida naudid. Karjääris on olnud kõva töötegemist, ebaõnnestumisi, aga kui sul on karjääris selliseid hetki, siis neid on karjääri lõpul hea meenutada.

Kuhu sa Pekingi kullavõidu paigutad? Kas top kaks emotsiooniks?

Olümpiakulla võit on see emotsioon, mis jõuab hiljem kohale. Algul möllad ja kargad seal, need on vahetud emotsioonid, aga see, mis tegelikult juhtus, jõuab alles hiljem kohale. Nii et see pronks on võib-olla teisel kohal Helsingi emotsiooni järel. Pekingis ja MM-il Osakas tundsin, et olen võimeline ka rohkemaks, aga siin kindlasti oli 68 meetrit mingi kvaliteedimärk, et teha siin suurel staadionil parim.

Heiki Nabi eilne hõbedavõit tuli sulle kasuks?

Kindlasti! Minu kõige suurem emotsioon oli siis, kui ta poolfinaalis võitis. Finaal oli boonuseks, tõeline emotsioon lahvatas pärast poolfinaali. Küsisin pärast Nabi käest ka olümpiakülas, et kas tema mõtles samamoodi, et siis oli emotsioon võimsam, ta kinnitas ka seda. Tavainimesed kogevad seda võib-olla teistmoodi, aga spordiinimene saab sellistest asjadest teistsuguse laksu. See on võimas!

Medali saad sa alles homsel tseremoonial kaela. Kas sul on kahju ka, et medalita täna pead magama minema?

Ei! Pigem on probleem õhtuses medalipeos, sest paljud, kes on tulnud, sõidavad homme ära ja seega mul ei ole võimalik neile poseerida koos medaliga, nad ei saa seda katsuda. Aga minu enese jaoks on medal sümbol – ma ei tee seda ju selle metallitüki pärast, vaid selle pärast, mida ma võistlusel korda saadan. Näiteks mu Pekingi medal on enamuse ajast niikuinii kuskil spordimuuseumis, paljud tuttavad pole seda isegi näinud. Medalist tähtsam on emotsioon, mida suudad kaasmaalastele pakkuda. Neid hetki on ju vähe, mis rahvast liidavad, eriti eestlastel. Leedukatel ja poolakatel on rahvuslus tugevam, aga eestlastel on spordiga seotud need hetked, kus nad tulevad kokku ja elavad kaasa ja on kõik koos ja ühtsed. Saad tunda, et elu on tore!

Sina tunned seda praegu igati?

Ikka! Muidugi tahad spordis anda endast alati maksimaalselt palju, tahad olla esimene. Aga olümpiamängude puhul ei saa tunda pettumust, et ei tulnud kirkamat medalit. Kui kõik oleks endast sada protsenti andnud, siis oleks võib-olla pingerida ikka sama olnud, ainult teistsuguste numbritega. Ma mõtlen nii, et ma oleksin võinud olla ka neljas! See oleks olnud mõru pill. Olen võitnud igasuguseid medaleid, iga medal on eriline. Hõbe on ehk kõige tuhmim medal... Oleksin muidugi tahtnud kuldade osakaalu suurendada oma medalite seas, aga läks nii, et suurendasin pronksi osakaalu. Tegelikult oli tunda, et asi on olemas... Teisest heitest on tõeliselt kahju!