Kontrast ilmneb kasvõi kõige lihtsamas tões: tavaline Brasiilia keskklassi esindaja nõuab koondise jalgpallurilt täielikku pühendumist peamiselt seetõttu, et too teenib igapäevaselt niivõrd meeletuid summasid.

Riigis, mis Venemaad arvestusest välja jättes Euroopast suurem, avalduvad erinevad pildid mõistagi eriti ilmekalt.

Mingi haruldus pole tänavapilt, kus ühel pool kõrgele taevalaotusse ulatuv ärihoone või imekaunis palmidest palistatud park ja teisal ülim mustus, laga, hais, kerjused, lagunenud majad ja kõik muu säärane. Kolme Sao Paulos veedetud päeva jooksul torkasid korduvalt silma ka elurajoonid, kus koht nii uhkete raudaedadega majadel kui räämas ja varisemisohus hurtsikutel. Tõsi, nad ei olnud just päris segamini-kõrvuti, ent veel vähem sai rääkida Kopli või Tiskre taolistest võrdlemisi ühenäolistest asumitest. Sarnane lugu avaldub Rio de Janeiros, kus kümneid miljoneid dollareid maksvate korterite kohal on „vaesuse paradiis“ favela.

Kihistumisest on võimatu mööda vaadata. Isegi kuulsate Copacabana ja Ipanema randade lähistel pole mingi haruldus, et lõbumaja asub täiesti tavalises elumajas. Mõni ime siis, et kuritegevus on üle riigi tõsine murelaps. Turvakaalutlustel on isegi kõige tavalisemale ehitustellingule ümber tõmmatud okastraat.

Kontrastid ilmnevad isegi metropolide Sao Paulo ja Rio de Janeiro vahel, ehkki neid lahutab siinmail olematu tunnine lennusõit. Ega’s ilmaasjata öelda: ärikeskuses Sao Paulos teevad inimesed palehigis tööd, Rios tormatakse aga esimesel võimalusel randa.

Loomulikult: mitte kõikjal ei saa kokku rikkus ja vaesus. Näiteks uhkeid automarke kohtab ülivähe – Tallinna tänavapilt on siinse kõrval kui Genfi autonäitus. Rohkelt liigub ringi justkui kiviajast Volskwageni busse ning sama tootja Gol (siin toodetud ja mitte segamini ajada Golfiga!) autosid, samuti muid eriti lihtsaid sõidukeid.

Jää alati rahulikuks!

Ent, üht tuleb kindlalt öelda: brasiillane on sõbralik ja täpselt sama päikseline nagu ta kodumaa. Ent sugugi mitte pealetükkiv. Kohalikud soovitavad kõik võimalikud probleemid lahendada alati naerusuiselt – närvi minnes ja näiteks teenindajaga pahandama hakates võid küll ennast välja elada, aga nii ärritad ka teda ja kokkuvõttes kannatavad mõlemad.

Kas brasiillane on ka abivalmis, on keeruline üheselt hinnata. Põhjus lihtne: inglise keele oskajaid on siin siiski suhtelised vähe. Kõikjal valitseb portugali keel – isegi suuresti turistidele mõeldud jalgpallimuuseumis kohtab eksponaatide juures inglise keelt vähe.

Ent, üht rõhutagem kõige kirjutatu juures: meie oleme viibinud ainult tõelistes suurlinnades. Elu väiksemates paikades on hoopis teist värvi ja kontrastid märksa suuremad.