Või kelle peale ei hakanud hiljuti Eesti rannavõrkpallikoondise hammas? Vastus: muidugi belglaste.

Tegelikult on mitmed treenerid spordimeedia „verejanu“ ja dramaatilisuse üle muianud: „Teie, ajakirjanikud, näete alati igal pool tasumist ja kättemaksu, purustamist ja nüpeldamist.“ No muidugi võib võrkpallurite eesseisvaid kohtumisi Belgiaga käsitleda lihtsalt kui järjekordseid vormitestimise ja katsetamise võimalusi, kus suuremat kaalul pole ja lõpptulemus ei ole peamine. Ilmselt nii ranges reaalsuses tegelikult ka on. Kui tahta asjale läheneda kiretult, väheloovalt ja igavalt.

Jah, vaevalt, et mõni Eesti võrkpallur mõtleks täna, homme ja ülehomme platsil Punaste Draakonitega mõõtu võttes sellele, kuidas Belgia šokeeris Riias Eesti korvpallikoondist või kuidas Philip Milanov Pekingis 66.90 heitis ja hõbemedali teenis. Kuigi mine sa tea – mitmed võrkpallurid jälgivad muid spordivõistlusi suure huviga ja näevad asju laiemalt.

Veidi kirkamalt võiks ja peaks võrgumeestel meeles olema endi kolme aasta tagused EM-valikmängud, kus Avo Keele juhtimisel jäädi alagrupis Belgia ja Hollandi järel kolmandaks ja finaalturniirist tuli tookord vahelduseks suu puhtaks pühkida. See oli kahtlemata valus ja tilluke revanš poleks paha. Tõsi, põhisüüdlane alagruppi toppama jäämises oli ikkagi Holland. Belgiaga mängisime me siis nende koduväljal 2:3 ja meie saalis 3:1, Hollandile kaotasime esmalt 3:2 ja seejärel saime Kalevi spordihallis valusa ja ülikindla 0:3 nätaka. Hollandlaste tiibu sai kevadel kahe võiduka sõprusmänguga veidi kärbitud ja sotte klaaritud, ehk õnnestub kahes süütus sõprusmängus või pühapäevases suletud uste taga peetavas mitteametlikus treeningmängus ka Euroopas tugevaks keskmikuks kujunenud Belgiale väike ninanips tagasi teha.

Seega mõisa peale täna-homme-ülehomme veel ei mängita, kuid pole õige öelda, et midagi pole mängus. Võit teatavasti toidab eneseusku, kaotus kipub harjumuseks muutuma. Õnneks on võrkpallikoondis sel hooajal harjutanud võitmist märksa enam – 24 mängust on enda kasuks keeratud 20.