Andri Hõbemägi MM-i kommentaar Delfile: meeletu töötahe ja distsipliin teevad vaatemängu

"Lahe, jälle lisaaeg" – see väljend on meil kodus sel MMil juba tavapäraseks saanud. Kätkeb see ju endas nii rahulolu möödunud üheksakümnel minutil nähtuga, ootust näha veel pool tundi head jalgpalli, jätkuvat teadmatust lõpptulemuse suhtes ja eelkõige üha kasvavat tunnustust tänavusuvisele võistlusele, kus seni, kuni „paks mees vilistab“, armu ei anta.

Korduvalt on meenunud 2006. aasta MMi poolfinaal, kus itaallased muutsid sakslaste vastu just lisaajal otsustavalt taktika ründavaks, lahendamaks mäng täiendava 30 minutiga. Sest kes tahaks sakslastega pendlaid lüüa nende enda kodus, eks ole. Sakslaste treener oli toona mäletatavasti just Jürgen Klinsmann, ameeriklaste nüüdne loots.

Ootused mängu eel olid positiivsed – „Pagaripoeg Botnangist“ Klinsmann endise ründaja ja Marc „Das Kampfschwein“ Wilmots ründava poolkaitsjana oma satse väljakule mökutama ei saada, lootsin. Intriigi oli piisavalt, kuna tehnilisele ja dünaamilisele Belgiale astusid vastu alati lõpuni võitlevad ameeriklased. Mõlema treeneri senine võiduprotsent oma koondisega 60% või enamgi. Küll aga nii suur jalkaspets ma pole, et oleks osanud hinnata ameeriklaste vastupanuvõimet belglaste mitmekesisele rünnakule, sest kuigi alagrupis said nad portugallastega kenasti hakkama, tundus tolles mängus, et CR7 oli kogu oma tubliduses kujunenud koondise jaoks mingiks nähtuseks väljaspool koondist, mida ei koondis ega CR7 vastastikku läbi hammustada ei suutnud.

Etteruttavalt võib öelda, et esimesel poolajal tekkis paralleel tärkava kaubamärgi EH10ga, sest kuidagi tihti ja jäärapäiselt jooksid belglaste liikumised noorspetsialist Hazardini ja takerdusidki sinna ameeriklaste kaitseliini ette. Piisas kaitseliini ees toimetavast sisuliselt kolmandast keskkaitsjast Cameronist ja tippvormis Tim Howardist, et päris ohtlikuks belglased ei saakski. Ning Dempsey oli ees piisavalt üksi ja isoleeritud, et ameeriklaste rünnakutel pall ette pidama jääks.

Teine poolaeg läks huvitavaks. Belglased muutsid mängu sirgjoonelisemaks, suunates palli vastaste väljakupoolelt kiiremini kasti (statistikutele – USA tegi mängus Belgiast rohkem nii lühikesi, keskpikki kui ka pikki sööte, kuigi kõiki neid sarnases proportsioonis) ning sõber Hazard avastas, et De Bruyne’i ja sisse toodud Mirallase kaudu käib meeskonna mäng märksa reipamalt. Ameeriklased justkui väsisid ja langesid üha enam oma kasti, kuid olid samas piisavalt organiseerunud, et kõik, mida Howardil oli võimalik ära tuua, ära toodud ka sai. Ka nende rünnak muutus tasakaalukamaks, kui vahetuste tulemusena tuli Dempsey number kümne kohale ning mängupilt oli kohe kompaktsem. Kirss oli viimasel hetkel võimalik tordile panna USA „poola nimega poisil“, nagu ütles telekommentaaris Martin, aga nagu ikka, on 90. minutiks väravavaht kasvanud ebanormaalselt suureks, värav tehtud väiksemaks ja aju koordineerib teotahet paremini, kui teovõimet.

Esimesel lisaajal vormistasid belglased spordipoiss Lukaku sissetoomisega oma ülekaalu ära. Ameeriklased tundusid täiesti kustunud, kuid siis suutsid üllatada belglased, kes 2-0 seisus ei viitsinud justkui üldse midagi enam teha. Ja nagu oli eelnevalt tõestanud Howard, et 16 hästi sooritatud pealelööki on võimalik ära tõrjuda, tõestas Courtois, et ühte poolõnnestunud ülepuusalööki mitte ja nii oligi USA järsku mängus tagasi. Ning kui kavalalt lahti mängitud karistuslöögi järgselt oli Dempsey Courtois’ga silmitsi, võis ainult kurvastada, et liiga silmitsi, löömaks ära viigivärav. Ja nii ta 2-1 Belgiale jäigi.

Igal juhul hoidsid ameeriklased elus usku, et kui sul on meeletu töötahe ja distsipliin, siis sa teed mängust mistahes vastasega mängu, mida on kõigil huvitav vaadata kuni lõpuvileni.