Arutelud uimastite küsimuste üle ühiskonnas on muutunud avameelsemaks. Ka ei ole praegu USA’s kehtiv, suhteliselt karm karistusrezhiim andnud soovitud tulemusi.

Generatsiooni vahetust Ameerikas on toonud kaasa uue suhtumise uimastitesõltlastesse. Babyboomerite põlvkond, kelle arusaamine narkootikumidest erineb tundvalt nende vanemate hoiakust, on jõudnud ühiskonnas juhtivatele kohtadele. Lindesmithi Narkokeskuse andmetel on pooled 20 ja 50 eluaasta vahel inimesed uimasteid tarbinud.

Poliitikas, meedias ja religioosetes institutsioonides arutatakse uimastite küsimust praegu väga teisiti kui seda tehti veel kümme aastat tagasi. Uimastite kasutajate suhtes on Ameerika ühiskonnas praegu palju rohkem mõistmist ja empaatiat kui varem, sest kogu kultuuriline kontekst on teine, sõltuvust on hakatud nägema kui haigust, mis vajab ravi, psühholoogilist ja füüsilist, mitte kui kuritegevust, mida tuleb karistada.

Teine asjaolu, mis muutuseks põhjust on andnud, on tohutud summad, mida narkootikumide vastaseks sõjaks on kulutatud, ilma, et see raha märgatavaid tulemusi oleks andnud. Uurimused näitavad, et raviprogrammid oleksid vähem kulukad, kui seda vanglate ülalpidamine on olnud. Reforme pooldavad eriti kodanikuõiguste eest võitlevad aktivistid, kes märgivad, et lisaks kõigele muule on praegused seadused ka ebaõiglased.

Siin tuuakse tihti näitena vahed crack’i ja pulbrina müüdava kokaiini tarvitamise eest määratavates karistustes. Cracki kasutavad vaesemad rahvakihid, kokaiini aga keskklass. Uuringud näitavad, et cracki tarvitamise eest karistada saamine on sada korda tõenäolisem kui kokaiini eest.

Ühiskondlikud organisatsioonid ja kirikud, kus raviprogramme tutvustatakse ja diskuteeritakse, märgivad, et uimastireform ei tähendaks narkootikumide suhtes tolerantsema või liberaalsema poliitika kehtestamist, see tähendaks vaid uut suhtumist. Uimastid jääksid endiselt ohtlike ainete nimekirja. Tähtis on, et diskussioon sõltuvuse põhjustest oleks avatum ja konstruktiivsem.

Uimastireformi pooldajaid leidub väga erineva tagapõhjaga inimeste seas. Majandusteadlane Milton Friedman, telekommentaator Walter Cronkite ja afro-ameeriklaste juht Jesse Jackson tegelevad aktiivselt reformi tutvustamisega.

Kes aga seni suurt tõrksust ilmutavad, on poliitikud ja seadusi jõustavad ringkonnad.