Aivar Pohlaku MMi kommentaar Delfile: kui penaltid ei olnud loterii
Minu Hollandi ajastu algas seitsmekümnendatel.
Johan Cruyffi & Co mängus oli poisikese jaoks muust eristuvat, mis tagantjärele mõeldes võis olla siirast ja loomingulisest, meeskondlikult hästi organiseeritud palli valdavast mängust ja selge sümpaatse liidri olemasolust tekkinud poolehoid. Imestasin toona kui tulpidemaa koondis jätkas tulemuslikult ka peale Cruyffi loobumist ja ajastu kulminatsioon oli 1978. aasta maailmameistrivõistluste finaal, kus muidu tore argentiinlaste hipisats hävitas oma hea maine finaalmängus kaitseliini kõrgel hoides ja hollandlaste läbisööte kätega maha võttes – tollal polnud selle teo eest kollase hoiatuskaardi näitamist ette nähtud ja Argentiina tuli maailmameistriks.
Cruyffi mõju oleme hiljem näinud Barcelona mängulistes arengutes, viimastel aastatel on ta püüdnud taastada Amesterdami Ajaxi jalgpalliakadeemia toimimist eelkõige vaimsetes tähendustes – suur osa maineka noortesüsteemi kasvandikest on lahkunud süstemaatiliselt klubist ja sõlminud esimese profilepingu mujal.
Meie Hollandi ajastu algas kahetuhandetatel.
Lihtsalt selgitades tähendas see meie jalgpallis olnud väärtusliku – laias laastus oli selleks Teituri poolt hästi organiseeritud kaitsemäng - säilitamist ja tulemuse saavutamist palli kiire viimise kaudu oma väljakupoole riskipiirkonnast vastaste riskipiirkonda. Ajastu esimene kulminatsioon toimus Lilleküla staadioni avamängus, millest võttis vastaste peatreenerina osa ka tänane Hollandi loots van Gaal.
Ajastu teine kulminatsioon oli Jelle juhtimisel sügisel 2005 peetud kodumäng Läti vastu, kui mängisime jumalikku jalgpalli – Jelle käekiri oligi Arno omast romantilisem – jätsime palju võimalusi kasutamata ja võitsime 2:1. Varsti peale seda viis Arno Janno Kivisilla Kasahstani ja Jelle mäng kukkus kokku.
Jelle on täna Hollandi Jalgpalliliidu tehniline direktor, mis tähendab, et ta on praegu Brasiilias komandeeringus ja et van Gaal & Co alluvad otseselt temale ja ta on vastutav lisaks muule ka koondise edu eest.
Hollandi ajastu mõjudega jalgpalli mängivad täna Levadia ja Kalju.
Rohketest kokkupuudetest hollandlastega sai õpitud tundma nende uhkust ja enesekesksust, ühte hoidmist ja ratsionaalsust – taas rõhutan, et need ei ole hinnangud, vaid kirjeldused – Arnol ei olnud FC Flora peatreenerina karikavõidu eest preemiat ette nähtud ja kolme meistritiitli kõrvale ei tulnud ühtegi esikohta teisel kodusel võistlusel. Muidu õnneliku käega mees ei võitnud kunagi penaltiduelli – tõsi, need ei omanud ka erilist ajaloolist tähtsust – seegi vaid huvitav fakt eilse Hollandi koondise veerandfinaalivõidu taustal.
Kostariika ajastut pole mul ega meil olnud.
Ainuke kokkupuude selle rahva jalgpalliga oli Paulo Wanchope, sõbralik lihtne jalgpallur, keda sai nähtud Mart Poomil külas käies ja kelle kohta liikus legend, et tollane Oinaste peatreener sai tema meeskonda võtmise eest kopsaka altkäemaksu ja kelle tribling tundus igasuguste loogika reeglite vastane.
Tänavustel maailmameistrivõistlustel on Kostariika suurim üllataja, aga juba enne mängu polnud ma kindel, kas sooviksin nende edenemist poolfinaali ja mängu kulgedes muutus kahtlus veendumuseks – liiga selge oli Hollandi ülekaal ja sisuliselt tegeles Kostariika meeskond vaid van Gaali erinevate plaanide nurjamisega. Tõsi, see õnnestus hästi, aga sümpaatsete üllatajate püssirohi oli otsas ja edasipääsu korras olnuksid nad Argentiinale lihtne saak.
Käisin ETV stuudios Argentiina ja Belgia mängu kommenteerimas ja hakkasin Tallinnast sõitma koos õhtu teise mängu ülekande algusega – autos kuulasin ja ülesõidu ajal vaatasin telefonist reportaaži, nagu keskööl Virtsust väljunud laeva enamik teisigi reisijaid – ja astusin koduuksest sisse koos Tim Kruli viimase tõrjega ja nägin, kuidas hollandlased jooksid õnnelikena üksteist kallistama.
Olin turniiri käigus jõudnud mõelda van Gaali uuest tulemisest ja tema arenemisest koos mänguga – mõni aasta tagasi tundus, et tema lihtsad ideed hakkavad jalgpalli kulgemisele jalgu jääma, aga mees on suutnud enda ümber koondada mõtlemist avardanud tiimi, lasta kinnisideedest lahti ja tulemuseks on edukas ja hästi juhitav meeskond. Viimast oleme edukate mängu käigus ellu viidud plaanimuudatuste kaudu näinud turniiril korduvalt nii tavalistes kui hädaolukordades.
Mängus Kostariikaga oli roolikeeramine ja asja detailideni läbimõeldus näha eriti hästi: alustati tavapäraselt, rütmi- ja positsioonivahetustega püüti Kostariika kaitset paigast loksutada; teisel poolajal ja lisaajal muudeti mängu ründavamaks ja lahtisemaks ja teeniti mitu võimalust skoorida, kuid Navas ja väravaraamid jäid teele ette, tasakaalu muutusest teenis Kostariika hetk enne lisaaja lõppu oma esimese ja ainsa võimalusegi poolfinaali minna; penaltiseeriat soovis Holland vältida - Navase maine väravavahina on selline - ometi oldi sellekski valmistutud eriliselt ja treenitud/õpetatud üks mees välja nii hästi, et ta läks kõigi viie löögi puhul õigesse suunda ja otsustas kahe tõrjega mängu saatuse.
Kostariikagi tegi selles mängus palju asju hästi, kuid viimane lihv oli jäänud andmata – penaltiseerias loodeti pelgalt väravavaht Navasele ja ei taibatud segada Kreeka mängus lauale laotatud lööjakaarte; ma ei kahtle Tim Kruli mälus, aga ainuüksi esimese lööjana ootamatu valiku ja ebatavalise lahenduse tegemine võinuks muuta Kruli veendumused kahtlusteks – loomulikult tean, et tagantjärele on selles asjas lihtne täpne olla.
Ebatavaliselt selge tähendusega penaltiseeria aga tasandab ehk käibel olevat penaltiloterii kujundit – kui 120 minutit pole mänguga paremat selgitada suudetud, on õige ja õiglane saada teada, kumma meeskonna väravavaht on parem tõrjuja ja kummal meeskonnal on paremad lööjad. Kusjuures vastase tundma õppimise kaudu korraliku eeltöö tegemine on asja elementaarne osa.
Kui kõik seda suudavad, muutuvad penaltilõppmängud veelgi huvitavamateks.
Argentiina ja Hollandi poolfinaali eel aga hakatatakse kerima mälu ja linte tagasi enam kui kolme kümnendi võrra nagu tehti ka enne Saksamaa ja Prantsusmaa veerandfinaali. Käimasoleva turniiri omapära seegi.
