Aivar Pohlak: Ukraina – Rootsi: valuraha korraldajatele

 (9)
Aivar Pohlak: Ukraina – Rootsi: valuraha korraldajatele
AP Photo / Scanpix

Olin varemgi märganud, et Zlatan Ibrahimović ei vaata kätlemisel vastasele silma, kõnealuses mängu eel oli see ehk märgatavamgi, sest ta oli kapten, käis rivis teiste ees ja pidi pärast ukrainlaste kapteni Andri Ševtšenko ja kohtunikega asja ajama ja telekaamerad näitasid isegi korduses ja aeglaselt seda, kuidas Zlatan pea ära pööras.

Naljaga pooleks kõneldakse, et pool Rootsit vihkab teda ja teine pool armastab, kindel on aga see, et kui ta koondise eest mängib, siis tuleb telerite ette pool miljonit rootslast rohkem, kui nendel koondisemängudel, mil meest kohal pole.

Ševtšenko tegi enne turniiri avalduse, et heasse vormi tõusmata ta väljaku lähedale ei tule, ometi leidus enne eilset hingeliste ukrainlastegi hulgas, kes Ševtšenkot armastavad, paljusid, kes tema mänguvalmiduses kahtlesid, seda enam, et mees oli hiljuti tõve küüsis.

Oleh Blohhinil oli valida kahe keskkaitsepaari vahel, üks Donetski Šahtari, teine Kiievi Dünamo taustaga ja ta valis kiievlased, ilmselt põhjusel, et nii tuli 194 cm pikkuse Ibrahimovići vastu 197 cm pikkune Hatšeridi.

Nii Ukraina kui Rootsi olid enne mängu halvas olukorras ja mõnes mõttes nagu selg vastu seina – arvestades, et järgmised mängud on Prantsusmaa ja Inglismaaga, oli mängu kaotaja jaoks edasine olukord väga keeruline.

Esimene poolaeg

Ukraina valdas rohkem palli, kuid Rootsi oli ohtlikum ja kuigi öeldakse, et rootslased mängivad Hamréni juhendamisel ründavamat jalgpalli kui eales varem, ei olnud toimuv ilmselt päriselt see, mida treener tahtnuks, sest vastased valdasid palli rohkem.

Seotud lood:

Ukraina väravavaht, oma riigi neljas number, kes võistkonda pääsenud kahe esimese vigastuse ja kolmanda dopinguloo pärast, oli mõnelgi korral väravast ettevaatamatult kaugel, aga rootslased seda ära kasutada ei suutnud.

Ševtšenkol oli hiilgav võimalus anda sööt, mis viinuks kindla väravani ja sel hetkel kahtlesin minagi ukrainlaste kapteni vormis, sest olukord oli õigeks lahenduseks piisavalt lihtne.

Silma torkas slaavi meeskondadele iseloomulik vähene agressiivsus Ukraina kaitseliinis, mis jäi esialgu karistamata ja mida enam poolaja lõpu poole, seda selgemaks muutus kodumeeskonna territoriaalne ülekaal, kuigi tunne, et värava löövad pigem rootslased, püsis endiselt.

Teine poolaeg

Kirjeldatu sai kinnituse teise poolaja alguses ja Ukraina kaitsjad mängisid selles olukorras eriti lohakalt – kõigepealt jättis esimene neist rootslase oma trahvikastis surveta, siis laskis teine neist tsenderdada, kolmas mängis peaga palli hooletult ja keskpoolkaitsja Nazarenko kattis viimase mehena Ibrahimovici suluseisu, startides välja hilinemisega ja vales suunas.

Ja just siis, kui küllap nii mõnigi ukrainlane hakkas jõudma mõtteni, et kauaoodatud turniir võib olla läbi enne, kui ta õieti alatagi jõuab, pöördus maailm Ševtšenko kaudu ja kogu rahvas tõsteti põrgust paradiisi ja see on võimalik nii selgelt ja ühe ropsuga ainult jalgpallis.

Eduseisu saades mängisid ukrainlased selliste nägudega, nagu vanades vene sõjafilmides on kangelastel, kes ei anna alla mitte mingil tingimusel, aga seda jätkus vaid mõneks ajaks ja võis karta, et Rootsi lõpuminutite surve viib viigiväravani.

Meie läänenaabrid tulidki lõpuks massiga ja Ukraina ei osanud sellele reageerida, aga õnn oli poolt ja ehk õiglaseltki.

Peale mängu

Tuleb tunnistada, et meeskonnad olid mängustiililt sarnased, isegi selles mõttes, et rootslased, kes tuntud kaitses eriti distsiplineeritute ja mees mehe vastu järeleandmatutena, tegid kaks korda Ukrainat ja lasid vanameistri lihtsa ennetamise pealt löögile.

Ševtšenko väravatel on mõistagi sümboolne tähendus ja on tore, et need lõi just tema kogu oma lihtsuse, jumalakartlikkuse ja rahvuslikkuse juures ja tasuna pika ja ilusa karjääri eest.

Märgiksin ära ka Jarmolenko mängu paremal äärel – siit võib tulla Ukraina jalgpallile järgmine rahvusvaheline täht.

Usun, et Ukraina riigi ja rahva jaoks oli võit Roootsi vajalik ja õiglane tasu riigivõla ja teiste probleemide eest, mida turniir neile toonud, kaotus poleks lasknud tekkida vähestelgi õnnepäevadel, mis panuse väheseid võimalikke tasusid. Päevad järgmise mänguni võivad olla selle riigi ajaloo ilusaimad.