Aivar Pohlak: Poola – Tšehhi 0:1: sinine pühapäev
Poolakatel ja tšehhidel koos edasi saada polnud võimalik ja see ütles ette, et mäng tuleb kompromissitu.
Turniiri pärast soovisin pigem Poola võitu – kõik toimuv oli nende jaoks liiga lähedane ja meenusid paari kuu tagune pidurivedeliku väljavoolamine minu auto pidurdussüsteemist ja remontimisele kaasa elanud teetöölised Bialystoki lähedal – jalgpall oli ainus vestlusteema, millega nad kaasa tulid, mis on küll ühelt poolt kurb, aga teiselt poolt kõneleb ala vastutusest ja mõelda tuleb pigem sellele teisele poolele.
Esimene poolaeg
Poola oli alguses veidi parem ja tundus, et nad võivad keerulisest olukorrast välja tulla ja liigseid pingeid ei olnud märgata.
Mõlemad meeskonnad mängisid positiivset ja sportlikku jalgpalli, paduvihma tähendust kirjeldaksin kui muutujat, mis koos kohtunikutegevusega kaasas käiva inimliku eksimise võimalusega väldib jalgpalli steriliseerumist – mõistagi on tähtis seegi, et nende asjaolude mõju ei oleks esimesel puhul liiga sage ja teisel puhul liiga suur.
Tšehhi mängis teistmoodi kui varem sellel turniiril – mõistagi oli see seotud Rosicky puudumisega, aga esimese poolaja põhjal ei olnud ma kindel, kas see annab ka tulemuse, sest teine poolaeg Kreeka vastu oli tšehhidel olnud väga vilets, kuna Rosickyt asendanud Daniel Kolar on teistsugune mängija ja temaga harjumine võis võtta aega.
Poolaeg oli läbi, kui juhtus selle mängu tähtsaim sündmus – Varssavis peetud kohtumises läks Kreeka teisel lisaminutil Venemaa vastu 1:0 juhtima ja nüüd tuli Tšehhi treeneril otsustada, kas loota ainult venelastele või aktiviseeruda ise.
Teine poolaeg
Teise poolaja alguses tundus korraks, et tšehhide lootus Venemaa peale on liiga suur, aga see tunne läks kiiresti üle ja terve teine poolaeg käis Tšehhi dikteerimisel, kuigi mõlemad meeskonnad püüdsid vältida viga kaitsefaasis, ka poolakad, kellel oli küll vaja vaid võitu, kuid kes riskide võtmiseni õigupoolest ei jõudnudki.
Poolakate viimane koht tõi pähe mõtte nende taseme mitteväljamängimisest ja mõistagi käib sama ka Venemaa kohta.
Baroš oli minu jaoks endiselt liiga passiivne ja Jiracek nende parim.
Märkida tasub ka Poola väravavahtide koolkonda – kujutasin ette, et midagi sellist peaks suutma Mart Poom ka Eestis luua - aga see on nende jaoks täna nõrk lohutus.
Müüris seistes takistas Baroš vile vääriliselt palli teekonda värava suunas – mõtlesin, kas see saab mängujärgseks kõneaineks number üks ja arvasin, et pigem mitte – küllap on kurbus selleks liiga valdav ja poolakate emotsionaalsus tundub suurem kui õigustamisvajadus.
Tšehhid võtsid lõpuks tempo maha ja see võttis võimaluse Poolalt - sest kaks väravat oli utoopia - aga mitte Venemaalt, sest üks võis ikka kuidagi juhtuda.
Peale mängu
Väga raske on rääkida sellest mängust ilma Venemaa – Kreeka kohtumiseta ja alagrupi lõppetabelita, sest kõik oli nii meeletult seotud ja läbi põimunud.
Tšehhi ja Kreeka lootsid viimases mängus eelkõige iseendale, tšehhid eriti just teisel poolajal; Poolal kadus mingil hetkel usk, see võis juhtuda teise ja kolmanda vooru vahel turniiritabelit vaadates ja variante kaaludes; Venemaa alahindas Kreekat ja polnud viimaseks kohtumiseks valmis, kahe vastasseisu võimaliku koosmõju avastasid nad ilmselt alles peale lõpliku seisundini viinud skooride saabumist.
Ei olnud ju kuskile kirja pandud, et korraldaja peab grupist edasi saama ja Poola jäi sootuks viimaseks.
Kui enne viimast vooru kõneldi tšehhide puhul Rosicky puudumise mõjust nende mängu kvaliteedile, siis täna võib öelda, et mäng Rosickyta oli küll hoopis teistsugune kui Rosickyga, aga tšehhid näitasid nii oma parimat jalgpalli turniiril, mis oli märgatavalt liikuvam ja elavam, kui kahes esimeses kohtumises; isegi Baroš, kes Venemaa ja Kreeka vastu päris paigal seisis, hakkas tasapisi liikuma ja oli aru saada, mille pealt ta Türgi liigas väravaid lõi ja kuidas võiks see juhtuda EM-il.
Rosicky paranemine võib olla Tšehhi koondise jaoks probleem, sest tervena ei pruugi olla võimalik ilma temata mängimine, aga mulle tundub Rosicky tänane mõju Tšehhi koondisele olevat samasugune, nagu omal ajal Indro Olumetsa oma Eesti koondisele – mees on küll tehniline ja tal on jalgpallist kindel arusaam, aga mängu nii väheliikuvaks ajades ei ole tänapäeval võimalik võita ja näiteks Jiraceki liikumisraadiuski näis Rosickyta mängus suurem ja see muutis tšehhid ettearvamatumaks.
Poolakad lootsid enne turniiri Lewandowskile ja tema väravatele, turniiri avakohtumises oli ta neid ootusi kiiresti täitnud, aga sinna see jäigi – kõneluseski mängus oli mees nii sirgjooneline kui vähegi võimalik ja see võib olla tema edu põhjuseks Saksamaal ja samal põhjusel ei pruugi tal asjad Poola koondise eest pallides nii hästi sujuda.
Poolas on täna sinine pühapäev ja küllap selguvad juhtunu tagajärjed hiljemalt 15. augustiks, mil Poola koondis jookseb maavõistluseks Eestiga A. Le Coq Arena murule. Kindlasti on neil siis uus peatreener, nagu on küllap selleks ajaks uus peatreener ka venelastel.
