Aivar Pohlak: Holland vs Taani 0:1 - ratsionaalsuse surm
Mänguvälist
Hommikul kuulsin, et Ukrainas peetavatel mängudel – eelkõige just Harkivis ja Lvivis – avastati viimasel hetkel probleem, mida korraldajad UEFA-st ei osanud uneski näha: paljud vabatahtlikud, kes aitavad piletikontrollipunktide juures ja kohanäitajatena, ei tunne ladina tähti.
Lihtne oleks ju naerma hakata, aga küllap on asjal teinegi pool, mida ma ei hakka siinkohal ise välja pakkuma ja jätan igaühele võimaluse edasi mõelda, ütlen ainult vihjeks, et kõnelen jällegi kultuurist ja seda mitme nurga alt.
Hollandi ja Taani vastasseis on viimastel aastakümnetel olnud suurturniiridel oodatud mänguks, aga tribüünidel oli palju vabu kohti – taanlasi oli Ukrainasse tulnud vähe ja ukrainlaste jaoks maksis pilet liiga palju. Kuulsin ka, et mustal turul langes piletihind enne kohtumist pooleni tema alghinnast ehk siis spekulandid ei olnud asjade käiku õigesti ennustada osanud ja liiga suured varud soetanud.
Esimene poolaeg
Mängustiililt on Holland ja Taani sarnased ja neid on nimetatud ka Suureks ja Väikeseks Hollandiks ja selline oli mängu alguski, kus kumbki teadis nii täpselt, mida teiselt oodata, et seda ei olnud huvitav vaadata.
Hollandlaste ratsionaalne tarkus taanlaste murdmiseks tundus olevat kiire otsustav sööt ja see toimis sellisena poolaja esimesel poolel – siis langesid tulpidemaa pojad oma teooriate ja analüüside võrku ehk siis kohas, kus pidanuks viima edasi loomingulisus, ei olnud seda kuskilt võtta ja seda tegi hoopis Taani ja lõi juhtvärava.
Väravaolukorras mängisid hollandlaste kaitsjad nõrgalt, kaks meest sõna otseses mõttes lendasid Krohn–Dehlile peale, suurem patuoinas neist oli Heitinga, ja taanlasel polnud raske vastastest mööda mängida ja ma mõtlesin, et kaitsesse esmastelt omadustelt loominguliste võimetega mängijate panemine on viga, sest seal peavad olema kaitseinstinktidega tüübid, kusjuures keskkaitsesse on vaja ühesuguseid ja äärtele teistsuguseid omadusi ja see on asi, mis puudutab ka Eesti koondist, eriti nüüd, kus me püüame mängida palli hoidvalt ja meeste massiga oma väravat ei turva.
Hollandi trahvikasti ümber oli taanlaste palliga saabumisel valdavaks olekuks ebakindlus ja segadus, seda eriti kaotusseisu jäämise järel, küllap ei oldud sellise võimalusega arvestatud.
Mingil hetkel esimesel poolajal tuli pähe mõte, et Poola – Kreeka mäng oli isegi huvitavam kui Holland – Taani, ehkki taanlaste väravavaht püüdis oma eksimuste ja aeglusega pinget üleval hoida ja veel mõtlesin hollandlaste peale lähtuvalt pika turniiri loogikast - kas tõesti mängib siin tulevane Euroopa meister.
Sobiv on ehk siinkohal lisada, et Taanit pidasid paljud turniiri autsaideriks ja tuletada meelde, et hollandlased on viimasest kaheksast koondisemängust võitnud vaid kolm.
Teine poolaeg
Sloveenia kohtunik jäi esimesel poolajal pallist väga kaugele ja tegi sealt ka otsuseid, ilmselt on tema stiil usaldada abimehi, aga teiseks poolajaks oli sellele tähelepanu juhitud, sest tema positsioon väljakul muutus – asi ei ole ju ainult otsuste õigsuses, vaid ka selles, kuidas asi välja paistab, vigade võtmine neljakümne meetri kauguselt ei näi usaldusväärne ei asjaosalistele ega publikule.
Mänguliselt oli teise poolaja algus samasugune nagu esimesel, millest järeldaksin, et van Marwijk oli korranud vaheajal samu asju, mida enne mängu ja poolaja edenedes kadus ohtlik surve analoogselt avapoolajale.
Taanlased olid palliga kindlad ja hoolisid temast, mis tähendab, et nad ei kiirustanud pallist huupi loobuma ja mulle meenus, et seegi on üks Tarmo Rüütli tõdedest, mida ta Eesti koondisele õpetada püüab.
Tribüünil skandeeriti Rossija, Rossija, aga miks, seda võib ainult aimata – Venemaa on alustanud turniiri võimsalt.
Viimases hädas loobus van Marwijk oma mantrast, ühe ründajaga mängust, tuues väljakule kõigepealt Huntelaari teiseks ja siis Kuyti kolmandaks ründajaks, aga Huntelaari tulekuga kadus van Persie pildilt ja Kuyt oma kohta värava ees ei leidnudki ja suurest kogusest väravalöömisvõimetega meestest hoolimata ei tekkinud Hollandil erilisi lootusi.
Nii läksid ratsionaalsus ja süsteem üle avantüüriks ja selge plaan õnnele lootmiseks, võib vabalt olla, et surmagrupis on esimene surnu selgunud või peab surema hoopis ratsionaalsus Hollandi mängus või vähemalt leidma endale liitlase loomingulisuses, aga ei saa päriselt välistada sedagi, et kui Holland grupist välja tuleb, siis jõuab ta ka finaali.
Just analüüsi ja loomingulisuse koostöös purustas hollandlase Hiddinki juhitud Venemaa eelmisel Euroopa finaalturniiril Madalmaade meeskonna, aga jah, kas nii emotsionaalselt on võimalik mängida tervet pikka turniiri, seda ma ei tea.
Cruyffist ja eestlastest
Johan Cruyffgi on kritiseerinud nüüdset Hollandi koondist liigse ratsionaalsuse eest ja ma jagan tema seisukohta; kõnelen oma mättal seistes – tahan, et jalgpall jääks loomingiliseks tegevuseks ja selliselt püüame üles ehitada ka Eesti koondise mängu, mis tähendab, et loominguliste mängijate roll ja tähtsus meie jalgpalli arengus peab olema suur ja me peame nende kasvatamisele erilist tähelepanu pöörama.
Oleme oma koondise juures valinud palliga mängimise tee nagu Holland ja Taani ja see mäng tuletas mulle meelde, et kaitses peavad mängima siiski kaitsvate omadustega tüübid, olen pisut mures näiteks Ragnar Klavani sobivusega keskkaitsesse just tema käitumise tõttu äärtest tulevate kiirete pallide puhul, kus vaja kesktormajat ennetada – soomlased lõid meile nii Ragnari tsoonist kaks väravat – palli ülestoomisel on ta muidugi väga hea, aga kui juba Holandis ei taheta meest keskele panna, siis võib kirjeldatu olla tõsine argument.
