Aivar Pohlak: Finaalist ja mitte ainult

 (28)
Aivar Pohlak, Eesti Jalgpalliliidu president
Aivar PohlakFoto: Siim Lõvi

Aivar Pohlak kirjutab üleeile lõppenud jalgpalli Euroopa meistrivõistluste finaalist, aga ka kõigest muust selle ümber. Eesti Jalgpalli Liidu president kirjeldab läbi enne ja peale mängu toimunu elavalt seda, mida nii suure võistluse finaal tähendada võib.

Teel mängule

Laupäeva hommikul enne Eestist lahkumist käisin Pärnu Summercup´il, kus joonistus ootamatult selgelt välja noorte jalgpallifestivalide kasutegur jalgpalli üldisele harrastatavusele – olin neid seni pidanud pigem jalgpallilisteks äriprojektideks; viljastav oli ka vestlus Pärnu maavanemaga spordi toimimise loogikast ja ühiskonna seisundist – spordibaasid peaksid olema maksumaksja poolt ühekordselt ehk siis igapäevase maksumaksmise kaudu kinnimakstud elutegevuse elementaarne osa ja tippsport kui kultuuri osa üks kohaliku elukeskkonna väärtustamise viise.

Maavanem meenutas kümmekond päeva tagasi toimunud Pärnu – Viljandi maavõistlust, mis tõi suvepealinna staadionile pea täismaja ja mulle meenusid Pärnust pärit Jüri Mõisa Suur-Tallinna mõtted, Saaremaa – Hiiumaa mängul oli Kalev Kruus naljatades kommenteerinud Tartu Tallinna vastu 0:3 kaotusseisu jäämist kui järjekordset tõestust, et elu teisel pool Mäo risti on mõttetu.

Mõistan, Jüri lähtub puhtast äriloogikast, aga elu ei seisne ainult raha teenimises ja isegi mõõdupuuna ei ole kõnealune universaalne, sest paljusid asju ei ole võimalik raha kaudu hinnata ega kirjeldada ja äriloogika vajaks tasakaalustamist väärtustekeskse ja inimliku mõtteviisi poolt, mida võiksid kanda riik ja omavalitsused, sest vaimuinimesed üksi jäävad nõrgaks ja ehk ongi meie elu praegu kaldu just seetõttu, et riik ja omavalitsused käituvad esmases tähenduses nagu äriettevõtted.

Seotud lood:

Kella 9 paiku õhtul jõudsime Leedu – Valgevene piirile, mida ületasime kolm ja pool tundi, sellest umbes poole seisime järjekorras ja umbes poole täitsime igasuguseid pabereid – enamik daame, kellega tuli suhelda, meenutasid mulle minu ema ja üks neist tuli ära rääkida, sest meie koeral oli suurest reisikogemusest hoolimata üks paber puudu, aga et olukord laabub ja vajalik tempel saab piiriületuspaberile löödud, oli tädi loomust arvestades selge juba enne kui ärarääkimine alatagi jõudis.

Minskisse jõudsime kell pool kolm öösel, hotelli otsingud muutis keeruliseks 3. juuli pidustusteks valmistumine; peatänav, mille äärde jäi teada olev öömaja, oli suletud, sest läbi linna veeti paraadil vajalikku sõjatehnikat, „Neljast tankistist ja koerast“ tuttavad masinad olid läikima löödud ja nende peale kena käekirjaga kirjutatud loosungeid stiilis „Meid ei võida keegi“.

Hüsteerilise korravalvuriga vaidlemine teeristil jäi ühe valgevene proua hooleks, kellega koos olime miilitsate käest juhatust küsides otsinud ümbersõitu hotelli juurde, kord üks, kord teine ees, aga too viimane mundrikandja oli eriti kohusetundlik ja ei lubanud ei proual ega meil teha tagasipööret ja sõita 150 meetri kaugusele hotelli juurde, kuigi seda teelõiku polnud paraadiks valmistujatel vaja.

Valgevenelanna ja militsionääri vaidlus oli nagu stseen heast vene filmist ja kuigi kell oli juba üle kolme, jälgisime seda kümmekond minutit, sõitsime siis tagurpidi tagasi ja jätsime auto hotellist veidi eemale jäänud parklasse.

Nalja sai hotelliski, kus tütarlaps peale kõikide paberite täitmist 3.30 varahommikul meile teatas, et peame kella 12-ni fuajees ootama, sest tubadesse hakatakse lubama alles keskpäevast – nähtavasti hakkab arvutist lähtuv masinlikkus ka valgevenelaste peale, millest võib teha meiegi jaoks tähtsa järelduse, et inimest ei saa päästa riigikord, vaid ikka inimene ise.

Valgevene oli puhas, söötis põlde oli harva ja metsaraiet ei näinud üldse, väljasõidul olime taas kolm tundi piiril, Valgevene pool tegutses aeglaselt, aga kohaliku jalgpalliliidu kaudu sai neile elu sisse pandud ja poole tunniga likvideerus kogu ligi kolmesaja autoline järjekord.

Ukrainasse sissesõiduga oli lihtsam, kuigi kogu see mass valgus nüüd neile kaela, aga seal kehtis EM-finaalturniiri kuum liin ja personaalne piirivalvur eskortis meie auto eelisjärjekorras riiki sisse; mõistagi tuli esitada vajalikud dokumendid, mida oli küll pikas järjekorras seisjate ees piinlik teha, aga minu vabanduse peale ütles üks vanem mees rahulikult: ära muretse, meie jaoks on jalgpall püha üritus.

Enne mängu

Jätsin oma tolmuse ja putukakirju sõiduriista hotelli ja sõitsime mängule UEFA puhta autoga, mis oli õige otsus, sest mõneminutiliseks teekonnaks kulus ligi kolmveerand tundi ja ise sõites võinuks asi oluliselt keerulisemaks kujuneda. Koos meiega läbis pommikontrolli ka Andri Ševtšenko oma valge Lexus džiibiga, mis kohalikke olusid ja Ševtšenko suhteid tundvale inimesele oli huvitavalt tõlgendatav kujundlik asjaolu – märgin lihtsalt, et musta värvi maasturi laseb Ukrainas iga tavaauto alati ja igal pool vahele ja rohkemgi veel.

Tänavatel pakuti mängu pileteid alla omahinna – spekulandid polnud asjade sellist käiku ette näha osanud.

Teadsin, et Saksmaa finaali mittepääsemine tekitas probleeme ka UEFA-le, kelle poolt finalistidele broneeritud piletihulk osutus nüüd liiga suureks, sakslasi oli Ukrainas palju ja neid olnuks sinna sõitmas veelgi, ent just itaallastega olid lood kehvad, aga see pole öeldud ei parastamiseks ega meetmete tarvitusele võtmise vajadusest lähtuvalt – on normaalne, et selliseid olukordi tekib.

Saksamaa väljalangemine mõjutas Eestitki, ootamatult tekkis peale poolfinaale pühapäevasele Tallinn – Kiiev ja esmaspäevasele Kiiev – Tallinn lennule vabu kohti, mida polnud seal kuid olnud, ilmselt loobus suurem kogus sakslasi plaanitud reisist ja lennukis olnud selle asemel valdavaks rahvuseks saapamaa pojad – Kiievisse lendamine polnud neil päevil ilmselt kõige lihtsam ettevõtmine.

Kiievi linnapildis ja üldse Ukrainas oli turniiri näha oluliselt vähem kui Varssavis ja Poolas, aga teadjad kõnelesid, et niinimetatud fännitsoon oli olnud erinevaid analooge kogenutegi jaoks eriliselt rahvarohke ja aktiivne.

Sportliku poole pealt võis eeldada finaalile omast kinnist ja rasket matši, kusjuures seda võrdlust oli eriti lihtne teha, sest alagrupis oli Itaalia ja Hispaania vastasseis tõeline tempojalgpall, aga see oli ka Hispaania ainukene n.ö. elav mäng turniiril ja polnud vähimatki põhjust arvata, et del Bosque valiks finaaliks teistsuguse mänguplaani – kuigi oli võimalik, et ta alustab Itaalia keskkaitsjatest lähtuvalt Torresega ees, kuigi sama loogika järele võis pakkuda koosseisu ründaja kohale ka Fabregast, lisades selgituseks, et sellisel juhul viidaks mängu kese keskkaitsjate ulatusest eemale, sundimaks neid tsoonist lahkuma ja tekitades ruumi läbisöötudele.

Ka Prandelli jaoks ei osanud enne finaali pakkuda muid lahendusi peale juba töötava positivistliku pallivaldamise ja õigupoolest pidigi mäng andma vaid vastuse küsimusele, kumb plaan ja kui suurelt domineerima pääseb ja tulemust annab.

Itaalia suunas mõjuvatest asjaoludest võis mõelda veel väsimusele, sest poolfinaali ja finaali vahel oli neil üks vaba päev vastastest vähem, samuti nagu ka veerandfinaali ja poolfinaali vahel.

Staadionil torkaski silma Itaalia fännide vähesus ja Euroopas toimuvatele turniiridele mõeldes oli selles sõnum venelastele seoses 2018. aasta Maailma meistrivõistlustega – kindlasti peab olema üheks mängupaigaks Kaliningrad ja tuleb hoolsalt järele mõelda, kus on kõige kaugem paik, kuhu mängudega mõistlik minna – tõsi, Maailma meistrivõistlused on meie maailmajao tippvõistlustest pisut erineva tähendusega.

Esimene poolaeg

Hispaania alustas oodatust teravamaltki, nende mäng oli nauditav ja ma mõtlesin, et huvitav, kellega suhtleb Andres Oper, kui ta väidab, et tema tutvusringkonnas pole kedagi, kellele Hispaania stiil meeldiks.

Itaalia oli algusest peale suures hädas ja ei võtnud kaua, kui see ka tabloole kirja läks.

Taevasinised pingutasid tõsiselt, ma ei mäleta Balotellit nii mängus sees olnuna, aga hispaanlased võtsid temalt kogu ruumi ja mustanahaline poolfinaali sangar ei saanud terve kohtumise jooksul millegi arvestatavaga hakkama.

Hispaania ajas mängu kitsaks ka ründefaasis, aga seal eesmärgiga koondada kaitsjad ühte punkti ja siis palli kiiresti vabamasse vette viies ohtu tekitada, kusjuures see toimis finaalmängus ideaalselt.

Tõsi, Itaalia oli lisaks survele väljakul ka vaimse pinge all läbi hea mängu poolt tekitatud lootuse, kuid nendel ei klappinud miski – kõnelen nüüd etteruttavalt sunnitud vahetustest, mis viisid lõpuks selleni, et meeskond pidi pallima arvestatava osa mängust vähemuses – see polnud küll võitja määramisel otsustav.

Esimesel poolajal Pirlo tegutsemist jälgides mõtlesin meie Kostjale ja mulle tundus, et tema ja koondise parimad mängud on olnud siis, kui ta on käinud sarnaselt itaallaste dispetšerile kaitseliini ees palle üles toomas.

30. minuti paiku nägi mäng mõnda aega välja selline, nagu olin teda enne algust ette kujutanud, aga siis lõi Hispaania ideaalsest kontrarünnakust 2:0 ja VIP tsoonis istunud endised tipp-pallurid vangutasid pead – sedavõrd lihtsad ja täpsed oli väravani viinud tegevused ja Prandelli tundus peale seda tehnilises alas ringikargleva gigolona, kuigi ma tean, et lähedalt vaadates on tal väga tõsine pilk ja olen seda meelt, et tema käe all mängib Itaalia üht aegade nauditavamat jalgpalli.

Teine poolaeg

Teise poolaja alguses oli Itaalial hetk, mil nad võinuks mängu päästa, aga hea võimaluse realiseerimata jätmine ütles loogikat arvestades ära, et täna on Hispaania päev.

4-6-0 süsteemi jutuga hispaanlaste alandamine tundus mulle mängu taustal ülekohtusena – tõsi, Itaalia oli finaalis kehv, aga paneksin suurema osa sellest siiski hästi tegutsenud vastase arvele - ja ma kaardistasin mõnda aega võtjate väljakuasetusi, mis kõikusid kaitsefaasi 10-0-0-st – see oli kord, kui Fabregas parema äärekaitsja kohale rünnakut takistama langes – kuni ründefaasi 2-3-5 ja 3-3-4-ni, kahene kaitseliin oli aktiivse rünnaku ajal tavaline, kuna ääred olid kogu aeg üleval ja tegelikult ei ole nendel numbritel üldse mingit muud mõtet, kui hispaanlaste nii füüsilise kui ka vaimse aktiivsuse kirjeldamine - vaimne aktiivsus tähendab seda, et kõik mängijad mõtlevad kogu aeg meeskonna mänguga kaasa.

70. minutiks oli saapamaa poegadel igasugune mänguisu kadunud ja nad ei saanud tükk aega üle poolegi ja sai lõplikult selgeks, et Hispaania võtab kolmanda tiitli järjest, et del Bosque pigem jätkab ja et tema koondis on 2014. aasta Maailma meistrivõistlustel peamiseks tiitlisoosikuks.

Torrese sissevahetamine oli tähtis eelkõige talle endale, Hispaania mäng muutus klassikalisemaks ja see surve murdis Itaalia sootuks.

Hispaania mängu võiks kirjeldada ka kui kolme mängujuhiga süsteemi, kus kaitsjate ees toimetab Xabi Alonso, järgmises liinis üldjuhul Xavi ja kolmanda liini dirigent on Andres Iniesta.

Peale mängu

Seisime poole kahe paiku öösel kohalike jalgpalliinimestega staadioni ees, elu käis ümberringi aktiivselt, nagu olnuks tegu varaste õhtutundidega, kui üks neist mainis rõõmsalt, et näe, lõpuks ometi lükati mobiilivõrk välja, et nad meid mobiilide järele suunatavate rakettidega tulistada ei saaks ja ma ei saanudki aru, kas ta mõtles seda endiselt tõsiselt või oli see turniiri lõpu ja tegevust lõpetava liidu juhtkonna pingelangu ja VIP alas tarbitud alkoholi mõjul välja tulnud eneseiroonia.

Olin enne rääkinud paar sõna ka Itaalia Jalgpalliliidu asepresidendi Demetrio Albertiniga, kes mängu kohta ütles, et ta kartis juhtunut ette ja täpsustas, et meeskond oli andnud finaali jõudmiseks endast kõik ja rohkemaks seal jõudu ei jätkunud.

Üldiselt valitses erinevate jalgpallitegelaste hulgas finaalmängu suhtes positiivne meeleolu, kuigi oli ka neid, keda häiris pinge puudumine ja Hispaania täielik ülekaal.

Oodatust tihemini meenutati mulle teisipäeval Eestis algavat U-19 finaalturniiri ja lubati turniiri ajal külla tulla.

Mängult tagasi tulles

Kirjutan neid ridu Valgevenes, Gomel – Minsk maanteel, täna oli piiril lihtsam, Ukraina poole peal kehtis ka mängult tulijate jaoks kuum liin ja Valgevene poole peal ei olnud sellist rahvamassi kui mängule minnes.

Lõppenud EM-finaalturniiriga seoses tahaksin aga jagada veel ühte mõtet.

Turniiril oli piisavalt probleeme just seetõttu, et ta toimus seal, kus ta toimus, kuid nendesse suhtus UEFA tippjuhtkond kui lihtsalt lahendamist vajavatesse olukordadesse ja isegi mitte tagantjärele ja omade inimeste keskel ei räägitud turniirist halvustavalt ega tekitatud suust suhu levivat klatši.

Tahtmatult võrdlesin kirjeldatut meie eluga, kus iseseisvuse saabumisest alates on juhitud tähelepanu pigem halvale ja õpetatud ligimest kritiseerima, luues mulje, et see on ühiskonda edasi viiv, kuigi tegelikult toimib asi pigem risti vastupidisena, sisulist edasiminekut mahakiskuvalt.

Mured on selleks, et neid kanda ja lahendada, mitte selleks, et nende kallal ilkuda; võim – ka ajakirjanduslik - selleks, et vastutada, mitte selleks, et seda ära kasutada, Eestis olevate ajakirjanduslike valikute vähesus paneb kõnealuses valdkonnas tegutsejate vastutuse tõsiselt proovile.