Ainar Leppäneni MM-i kommentaar Delfile: täht versus tähed ja triibulised
Enne mängu
Loe ükskõik millise väljaande intervjuusid tahes või kuula ükskõik kelle sõnavõtte, üks asi oli enne USA – Portugal mängu selge: kõik kirjutasid ja rääkisid ainult ühest mehest, Cristiano Ronaldost, CR7-st. Seda tegi ka USA koondise peatreener Jürgen Klinsmann, kes arvas, et Portugali tiim on pärast 0:4 kaotust Saksamaale nii vihane, et ükski sats ei soovi taolistel asjaoludel mängida Portugali ja Cristiano Ronaldo vastu. Ronaldo ise avaldas ühes intervjuus, et meeskond on pettunud, et ei suutnud võita eelmist mängu, kuid lubas, et järgmises mängus teevad nad kõike paremini, on enesekindlamad ja saavutavad suurepärase tulemuse. Nii et mängueelseid meeleolusid arvestades tundus, et peaküsimuseks Portugali poolt vaadatuna saab see, kuidas läheb Ronaldol, ja USA poolt vaadatuna see, mida ette võtta, et tal hästi ei läheks – vähemasti mõnede asjatundjate arvates.
Tõepoolest, Ronaldot kutsutakse Portugali tiimi X-faktoriks, täheks, kes võib äkki, täiesti ootamatult käivitada sündmusteahela, mida keegi ennustada ei oska ja otsustada sellega mängu saatuse. 2012. aasta EM-i ajal rääkisid portugallased mulle Ronaldo ja tema võime kohta üllatada järgmise anekdoodi. Küsimus: kuidas sooritab Ronaldo möödasõitu eessõitvast autost? Vastus: ta lülitab sisse vasaku suunatule, teeb rooliga liigutuse, justnagu mööduks autost vasakult, siis aga tõmbab rooliga järsult paremale ja sööstab autost mööda paremalt! Arvestades seda, et Portugali meeskonnal oli selg pärast esimest mängu üsna vastu seina, või piltlikult öeldes, seisid nad läheneva rongi ees, siis oleks Portugalile taolisest „liikluserikkumisest“ tõepoolest suur kasu võinud olla.
Jah, üks mees võib meeskonna jaoks olla küll väga tähtis, kuid üks mees ei moodusta veel tervet meeskonda. Ja jalgpall on meeskonnamäng. Ning eelkõige on meeskonnamäng USA koondise mäng. On arusaamatu, kuid tõsiasi, et ameeriklastel, maailma suurimatel individualistidel, on supertugev meeskonnatunne. Mis iganes põhjustel, ilmselt aga suuresti patriotismist, on USA tiim teistest alati eristunud hingestatud meeskonnavaimu poolest. Murtud ninaga kapten Dempsey lubas kindlasti USA - Portugal mänguks platsil olla ja vaevalt, et ainult isiklikest kaalutustest lähtudes – sest see on vajalik meeskonnale. Ei saa öelda, et Portugali satsi vaim nõrk oleks, kuid portugallased, kes ei ole maailma suurimad individualistid - sest nad on lõunaeurooplased -, loodavad oma tiimi edu paradoksaalsel kombel rajada ühele indiviidile, tähele. Seega õhtune maiuspala Manaus Arena Amazonial näitab, kumb jääb heitluses peale, kas tähed ja triibud (Stars and Stripes) või üksiktäht (CR7)?
Mäng ise
Kummagi tiimi mängueelne seis ei olnud väga roosiline: Portugal kaotas esimeses mängus vigastuse tõttu tipuründaja Almeida, samuti olid mängust sunnitud kõrvale jääma Fábio Coentrão ja Rui Patricio, rääkimata vastutustundetu emotsiooni-vea teinud Pepest. Pilvitu ei olnud seis ka USA meeskonnaga, sest vigastuse tõttu ei saanud mängida Sunderlandis palliv ründaja Jozy Altidore, ja nagu öeldud, jooksis väljakule murtud ninaluuga Dempsey.
Kick-offi järgsed minutid näitasid ära, et Portugal soovis võtta initsiatiivi ning alustaski üsna teravalt. Pall liikus kolme poolkaitsja ja kolme ründaja vahel kiiesti ning esimeste minutite surve viis üllatavalt kiire, 5. minutil löödud Nani väravani: 6-7 meetri pealt otse lati alla pärast seda, kui keskkaitsjad Cameron ja Beasley magasid maha Nani avanemise söödule. 10. minutil vastas üliaktiivne Johnson läbijooksu ja pealelöögiga paremalt äärelt, mis tõrjuti. Pärast seda USA rahunes ning hakkas üles ehitama oma mängu. Kõrgem pressing viis neid mitmel juhul kiirete (vastu)rünnakuteni, näiteks 17. minutil andis Bradley pika söödu Dempseyle, kes lõi tugevasti peale, kuid Beto tõrjus, 24. minutil tegi omakorda Bradley tugeva pealelöögi väravale, saades söödu Jonesilt.
Siis järgnes mäng, mis kestis sisuliselt poolaja lõpuni: mõlemalt poolt positiivne, rünnakule suunatud, suhteliselt avatud, vastastike eksimuste ja rohkete vaheltlõigetega keskväljal ning palli kiire üleviimisega keskväljalt ründetsooni. Mõlemapoolsed rünnakud lõppesid paljude kauglöökidega väravale, näiteks USA poolt 32. minutil ja 35. minutil, millele vastas Ronaldo 36. minutil ca 30 meetri pealt ja Nani 42. minutil 16-17 meetrilt. Ohtlikeim rünnak toimus 45. minutil, mil USA väravavaht Howard tõrjus Nani tugeva kauglöögi posti, millest tagasi põrganud palli Eder uuesti väravale lõi, kuid mille Howard jällegi tõrjus, lükates palli üle lati. Portugali teine värav oli väga lähedal. Kogu poolaeg oli võrdne ja põnev, mängus ei tekkinud kordagi tarbetuid pause, välja arvatud 39. minut, kus mõlemad meeskonnad said võimaluse vett ja spordivedelikku juua. Manaus oli 31 kraadi sooja. Portugal juhtis 1:0.
Teine poolaeg algas sama tuliselt, mobiilselt, rohkete vahelduvate võimalustega ja jätkus samas vaimus kuni viimase lisaminutini välja. Mõlema meeskonna mängu ülesehitus oli sarnane: kasutada liikuvaid ääri ja keskvälja, toimetada pall kiiresti, püstsöötude ja tsenderdustega ründajateni ja üritada värav lüüa. Avatud mäng tõi paratamatult kaasa eksimusi ja oli vaid aja küsimus, millal väravatele lisa tuleb. Kahtlemata oli pealtvaatajate jaoks tegemist põnevuslahinguga. Kogu teise poolaja oli väga aktiivne ka Ronaldo, näiteks 50. minutil, mil ta äärelt trahvikasti sööstis ja seal kukkus – viga ei olnud. 55. minutil tekkis supervõimalus USA-l, mil mängust väljas Portugali väravavahi Beto asemel peatas Bradley pealelöögi joone lähedal portugallasest kaitsja Costa.
Ameeriklased aga jätkasid marulisi rünnakuid ning 64. minutil Zusi nurgalöögi järgsest situatsioonist palli saanud Jones põrutas selle pommlöögiga väravasse, 1:1. Oma võimalused olid ka Portugalil, kuid siis juhtus see, mida Portugal kõige enam kartis: 81. minutil viis katkise ninaluuga Dempsey, olles saanud söödu Zusilt, kes sai selle Bradleylt, USA 2:1 juhtima. Pärast väravat asus jõuliselt rünnakule Portugal ning mitmete luhtunud võimaluste järel andis Ronaldo 90+5. minutil ehk sisuliselt viimastel lisaaja sekunditel paremalt äärelt tsenderduse Varelale, kes selle peaga sisse lõi, 2:2. Varela sekkus mängu vahetusest 69. minutil. Uskumatu mäng ja hullumeelne lõpp!
Kokkuvõtteks
Viik säilitas Portugalile õhkõrna teoreetilise lootuse edasipääsuks. Ronaldot USA-l täielikult neutraliseerida ei õnnestunud, ta tegi hea mängu, nagu tegid ka teised portugallased. Mõlemad tiimid väärisid võitu, seega viik oli õiglaseks lahenduseks. Ameeriklaste hea meeskonnatöö sai veel kord kinnitust ning kokkuvõttes saab öelda ainult üht: aitäh selle superetenduse eest nii tähtedele kui ka triibulistele!
