Esmalt avaldasid saatejuhid mõistmatust, miks peab ERR-i laskesuusaülekannete eel ja vahel vaatama pikalt sponsorite logosid. „Võtan kriitika sisse, aga teistpidi võttes kõige pealt taustast. Taust on see, et meie enda rahvusringhäälingu seadus ütleb, et kui rahvusvahelise ülekandega käib kaasas kohustus – muidu sa seda lepingut nö ei saa –, et pead sponsori logosid näitama, siis on alati ühekordselt nimeliselt võetud nõukogus eriluba. Selgitame ära, miks see on, ja see luba antakse. Ka seaduse mõttes on kõik korrektne – väike tervitus Rein Langile,” kinnitas Roose.

„Mis on laskesuusatamise juures, kus – oleme ausad – Eesti sportlased ei ole head, see avalik huvi, miks ERR seda üldse näitab?” uuris saatejuht Madis Kimmel edasi.

„Avalik huvi on numbrites,” vastas Roose. „Laskesuusatamine on kõige vaadatum spordiala peale jalgpalli MM-i.”

„Aga mis on avalik huvi?” kordas Kimmel küsimust.

„Kui maksumaksja tahab mingit asja vaadata, maksumaksja ongi avalikkus. Kes siis veel?” pareeris Roose. „Ma ikkagi ütlen... Ma väga vabandan juba Siim Suklese ja kõigi teiste ees, aga mis distsipliinis me spordis väga head oleme? Äkki sa aitad mind?”

„Ralli näiteks,” pakkus Kimmel.

„Noh, nii ja naa...” ei tahtnud Roose päris nõustuda. „Ma kahtlen selles sügavalt. Vaatame. Tegelikult see, mida meie noored biatlonistid teevad, on väga okei. Ja mõne aasta pärast, pange tähele, nad hakkavad ka võitma medaleid.”

Roose ei täpsustanud, mis medaleid ta silmas pidas. Tiitlivõistlustel jõudsid Eesti laskesuusatajad viimati medalile 1992. aastal, kui meie meeskond (Aivo Udras, Hillar Zahkna, Urmas Kaldvee, Kalju Ojaste) teenisid patrullsõidus pronksmedali. Enne seda teenis Kaija Parve MM-il seitse kulda (sh kaks individuaalset) ja kaks hõbedat.

Medaleid jagatakse ka MK-etappidel ja seal on eestlased poodiumile tõusnud ka üsna viimasel ajal. 2020. aastal tulid Regina Oja ja Rene Zahkna segapaarissprindis MK-etapil teiseks, 11 aastat varem oli seal samas Sloveenia mägikülas tulnud jälitussõidus teiseks Roland Lessing.