Eesti jäähoki tähistab tänavu oma 90. juubelit, ent vaid vähesed teavad, et Eestis üldse tasemel jäähokit mängitakse. Vaatamata meie sportlaste saavutustele, kus Eesti hokimängijad viskavad litrit naaberriikide tippklubides, on see talispordiala, mis on jäänud unustuse hõlma. Hoolimata ka sellest, et just sel nädalal toimub Tallinnas Baltimaade ühine hokiturniir või peale 12-aastast pausi kogunes taaskord naiste koondis, et osaleda 2022. aasta kevadel toimuvatel maailmameistrivõistlustel. Miks jäähoki jääb märkamatuks ning mida saame teha selleks, et jäähokihuvilistel oleks võimalus spordiala harrastada?

On kerge alahinnata jääspordialade tähtsust Eesti spordis, sest meil puudub üldine jääspordikultuur. Et selline kultuur saaks tekkida, tuleb anda jääspordialadele esmalt võimalus. Alustuseks piisaks vajalikust infrastruktuurist, mis annab igale Eestis elavale noorele võimaluse uisud alla saada vähemalt mitu korda hooaja jooksul. Mingil põhjusel ei ole seda siiani oluliseks peetud. Eestis on hetkel vaid 7 jäähalli, mis avatud kauem kui 6 kuud aastas. Neid jäähalle jagavad omavahel nii iluuisutajad, jäähoki meeskonnad kui kurlingu harrastajad. Võrdluseks, et Soomes on 282 jäähalli ning Rootsis suisa 363 jäähalli. Meiega pindala ja elanike arvu poolest sarnases Lätis on jäähalle 24. Maailma hokiriikide edetabelis on lätlased sealjuures lausa tugeval 10. kohal (võrdluseks on Eesti koondis 27. kohal). Ligipääs jääväljakule on kindlasti üks oluline põhjus, miks meie naabrid on toonud kõrgeid medalikohti nii olümpiamängudelt kui ka maailmameistrivõistlustelt.

Koolidel pole võimalik riiklikku õppekava täita


Meie riiklik õppekava näeb ette talispordialade integreerimist kehalise kasvatuse tundidesse, antud juhul suusatamise või uisutamise näol. Reaalsuses on nende tundide läbiviimine murettekitav enamusele koolijuhtidele, sest lumevaesed talved ei võimalda õues suusatada ning jääväljakute nappus seab ka jääspordialadele piirid. Seega ei ole koolid võimelised riiklikku õppekava täitma, kuna puudub ligipääs infrastruktuurile. Toome siinkohal lihtsa näite Tallinna näol, kus 57 üldhariduskoolis õpib kokku ca 47 000 last ja noort. Lisades juurde ka erakoolid, on arv veelgi suurem. Sealjuures on Tallinnas kasutamiseks kuus avalikku jääväljakut ja kaks jäähalli. Arvutuse võib siinkohal tegemata jätta, sest käärid on ilmselged. Et anda kõigile Tallinna ja selle lähiümbruse noortele võimalus nakatuda jääspordipisikuga, on oma jäähalli hädasti tarvis Mustamäe-Nõmme piirkonda, Viimisse ning Rae valda, sest just nendes kohtades on käärid kõige suuremad.

Naaberriikide kogemusest on selgelt näha, kuidas jäähallide kättesaadavus annab kõikidele koolilastele võimaluse spordialaga tutvust teha ning leida üles need talendid, kellel on sportlaskarjääri potentsiaal. Kuigi ka Eestis on jääalad aastast aastasse üha populaarsemad, seavad noorte arengule piirid just kasinad treeningvõimalused ja vähene jääaeg. Lisaks on jäähallide kasutamine ka suhteliselt kulukas ning võib ainult arvata kui palju andekaid noori jääb rahapuuduse tõttu ukse taha. Siinkohal saavad appi tulla vaid riik ning kohalikud omavalitsused, näidates üles tahet pakkuda oma elanikele või kogukonnale laialdasemat spordialade harrastamise valikut ja muuta jääspordialade harrastamine rahaliselt võrdseks teiste aladega nagu kergejõustik või ujumine.

Lisaks tervise edendamisele on jäähoki võistkonnaalana Eestis ka oluline integratsiooniedendaja, sest ühel jääväljakul kohtuvad sõbralikult nii eesti kui ka vene keelt kõnelevad noored. Jää on koht, kus tuntakse end ühtsena ning see edendab ka siinsete kogukondade omavahelisi suhteid. Samuti on võistkonnasport see, mis hoiab paljud noored eemale pahandustest – selle asemel, et nurga taga seltskonnaga õlut libistada, veedetakse üheskoos aega sportides. Võistkonnakaaslastest saavad sealjuures sõbrad terveks eluks.

Eesti vajab vähemalt 7 uut jäähalli


Et meie jääspordialad saaksid vajalikus tempos areneda, peaksime lähiaastatel ehitama juurde vähemalt 7 jäähalli. Tänase seisuga on sisehallide kasutamine võimalik Tallinnas, Tartus, Narvas, Kohtla-Järvel ja umbes kuuel kuul aastas ka Viljandis. Et Viljandi jäähall, mida praegu tasapisi arendavad kohalikud hokientusiastid, võimaldaks aastaringset jääalade harrastamist, vajab see omaniku ja linnavalitsuse vahelist ühist panustamist. Eesti suuruselt neljandasse linna Pärnusse lubati esimest jäähalli juba kakskümmend aastat tagasi. Jäähalli Pärnus veel ei ole aga möödunud talvel avati kunstjääga väliväljak, mis osutus kohe esimesest päevast ülipopulaarseks. Jäähalli jaoks pole aga siiani veel piisavalt investeeringuid leitud ning pole ka õieti kokku lepitud, kes ning mil määral ühe jäähalli ehitamist peaks finantseerima. Sarnaselt Pärnule ootavad jäähalli ka Rakvere, Valga ja Võru noored, kellel hetkel puudub igasugune võimalus oma kodulinnas jääsporti aktiivselt harrastada. Samas on just nendes linnades olemas kohalikud entusiastid, kelle najal kasvatada Eesti jääspordikultuuri.

Jäähallide rajamine on küll kulukas, kuid nii halli ehitamiseks kui ülalpidamiseks on erinevaid lahendusi. Kindlasti oleks tarvis, et riik ja kohalikud omavalitsused panustavad uute jäähallide rajamisse, kuid oma panuse saab anda ka erasektor. Nii võiks halli rajamine jääda avaliku sektori kanda ning jäähalli opereerimine hanke korras erasektorile. Sellise koostöös puhul saaks linn tellida koolipäevadel jääaega uisutundide läbiviimiseks ning kõik muud ajad oleks eratrennide ja vaba jää päralt. Antud koostöövorm tekitab piisavalt rahavoogu, et ühte jäähalli efektiivselt majandada. Kui jäähalli projekteerida kõrvuti mõne teise spordikompleksiga, on võimalik jagada ka energiakulu.

Jäähokiliidus mõistame, et pelgalt jäähallide juurde rajamine ei tekita Eestis jääspordikultuuri. Omalt poolt külvame hokiseemet läbi laste- ja täiskasvanute võistluste, treenerite koolituste ning Eesti koondiste tegevuste korraldamise. Kuid jääspordikultuuri edendamiseks on vaja lisaks ka poliitilist motivatsiooni ning otsuseid, mis muudavad jääspordialad samaväärselt kättesaadavaks kõikidele. Kui rahalised takistused võrrandist eemaldada, leiame kindlasti piisavalt noori, kes soovivad jääspordialaga tegeleda nii hobikorras kui ka professionaalsel tasemel vähemalt kümme kuud aastas. Seni on meil õnneks Soome ja Rootsi, kes hea meelega andekad noored enda ridadesse võtavad, sest kodus tuleb kiiresti piir ette.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid