Läti pääses esimeses geimis 9:4 juhtima, kuid Eesti viigistas seisul 13:13 ja läks 22:21 ettegi, kuid Lätile kuulusid järgmised kolm punkti, millest võideti kätte kaks geimpalli, millest teine ka realiseeriti.

Teise geimi võitis Läti punkti võrra kindlamalt. Suurt rolli mängis selles pärast 4:4 viigiseisu tehtud 9:1 spurt, millega võeti 13:5 edu. Eesti jaoks võiduka kolmanda geimi murdepunktiks oli 6:8 kaotusseis, mille järel tehti seitsmepunktine spurt, mis pani aluse kindlale 25:16 geimivõidule.

Neljas geim kulges taas algusest peale Läti dikteerimisel. Seis näis kurb juba 6:13 peal, edasi tuli 8:16 ja 16:20. Kristo Kollo serviässast tuli seis 19:23 ja eestlaste leeris tärkas veel Timo Tammearu rünnaku järel väike lootus (20:23), kuid siis servis Kollo võrku ja Läti sai kätte neli matšpalli, millest teine ka ära kasutati.

Eesti resultatiivsemad olid Oliver Venno 21 ja Ardo Kreek 14 punktiga. Läti edukaim oli 20 punktiga Hermans Egleskalns. Statistikast paistab enim silma Läti efektiivsem blokk (13:6). Vastuvõtt oli parem aga Eestil (53% vs 28%), rünnakuresultatiivsus samuti (45% vs 42%).

Viimase kümne aasta jooksul on Eesti koondis võitnud 13 omavahelisest mängust 12, samas liiga enesekindel ei tasu ka olla, kuna vastastel on häid mängijaid. Palusime Eesti koondise abitreeneril Alar Rikbergil ja Läti koondise peatreeneril Avo Keelel mehi võrrelda positsioonide kaupa.

Rikberg usub, et Eesti koondise keskblokeerijad Ardo Kreek, Andri Aganits ja Timo Tammemaa on lätlastest paremad. „Temporündajad on Eestil paremad, seal on võib-olla kõige suurem vahe. Seal pole mitte üksnes küsimus võimus, kui vaadata Läti paari Švans-Jansons, siis füüsist ja võimu neil on, aga meie meeste kogemused, mängulugemine, kes milliseid ja kui suuri mänge on mänginud – seal on meil päris suur eelis,” usub Rikberg.

Teine liin, mis võiks ja peaks Eestil olema osavam, on nurgaründajad. Meie treenerite valikus on Robert Täht, Albert Hurt, Kristo Kollo, Märt Tammearu ja Karli Allik, Keel saab toetuda Atvars Ozolinšile, Kristaps Šmitsile, Romans Sausšile ja Edvarts Buivitsale.

„Paneks väikese eelise ka nurgaründajate positsioonil. Kuigi lätlased on paremaks läinud, siis arvan, et meil on veel paremad nurgad. Isegi siis, kui Robert Täht ei mängi,” sõnas Rikberg.

„Kõiki elemente kokku võttes, siis Eesti ja Läti tempode vahe on väiksem kui nurgameeste vahe,” tõdes Keel. „Kõige vähem kaotavad Läti nurgamehed rünnaku osas. Ozolinšil on ka blokk täitsa korralik. Suuremaks kisub vahe servi vastuvõtul, kaitsemängus ja ebastandardsete pallide mängimisel.”

Seevastu on Keel veendunud, et tema sidemängijad Deniss Petrovs ja Edvins Skruders on Robert Viiberist ja Renet Vankerist üle. „Isegi ükskõik kumb platsil on,” lisas Keel. Rikberg päris nõus ei ole: „Petja kogemust meil jah ei ole, samas Skruders on noor ja võib kõrbeda. Avo võib temast hästi arvata, aga see mees pole ühtegi olulist mängu oma elus mänginud.”

Aga diagonaalründajad – Oliver Venno ja Renee Teppan vs Läti kolmik (Hermans Egleskalns, Kristaps Platacs, Kristers Dardzans)? Rikberg peab taset sarnaseks, Keel annab väikese edu Eestile.
„Sõltub sellest, kuidas meie põhimehel päev on. Oliver on osavam ja stabiilsem, aga ega Hermanski pruugi hätta jääda. Oleneb, millist jama ta lööma peab. Pean silmas meie vastuvõttu.”

Liberod hinnati üksmeelselt võrdseteks.