Kirill Krasiy: meie suhetes Žalgirisega ei ole veel kõik lõplikult selge
Veetsite Leedus 2,5 aastat. Kas seda aega saab juba kuidagi kokku võtta? Alustuseks – klubiga Žalgiris/Vytis tehtud töö tulemused. Millised on saavutused, oli ehk struktuurilisi muudatusi klubis?
Kui rääkida tööst klubis, siis on veel vara kokkuvõtet teha, sest … ütleme nii, meie suhetes Žalgirise/Vytisega ei ole veel päris lõplikku selgust. Tänaseks, arutades meie koostöö üle, oleme jõudnud klubi presidendiga ühisele arvamusele, et võin ennast positsioneerida vabakutselisena. Mis põhjusel? Leedus toimuvad maailmameistrivõistlused. Sellega seoses ei alga Leedu meistrivõistlused enne novembrit, praegu mingeid üritusi, mingit treeningprotsessi ei toimu. Ehk siis protsessid, mis mind klubiga seoksid, puuduvad.
Arutasime presidendiga praegust olukorda ja leppisime kokku, et kui sellel perioodil tuleb mulle mingi pakkumine, siis võin rahulikult seda kaaluda ja juhul kui võtan vastu positiivse otsuse, siis lihtsalt annan sellest Žalgirise juhtkonnale teada.
Korrigeerin siis veidi esimest küsimust. Millise kokkuvõtte saaks teha selle perioodi kohta, mille jooksul Žalgirises/Vytises töötasite?
Leian, et need ülesanded, mida on klubi juhtkond meie ette seadnud, oleme me täitnud, mingis osas võimalik, et isegi rohkem teinud. Oleme kahel korral tulnud Leedu meistriteks, kaks korda võitnud Rahvuskarika, Meistrite liigas tegime meie meeskonna kohta enam kui eduka etteaste, pääsedes 1/8-finaali, milles jäime alla Venemaa asemeistrile Gazprom Ugrale – mõnevõrra teise kaalukategooria vastasele. Mõistagi juhtub ka imesid, kuid profispordis väga harva. Meil jäi puudu vaid ühest sammust, et veerandfinaali pääseda, enne seda aga saime jagu Saksamaast ja Rootsist ning pääsesime nüüdse Meistrite liiga kümne parima meeskonna hulka, tõustes kolme rea võrra võrreldes eelmise hooajaga. Minu kui treeneri jaoks oli Meistrite liigas osalemine hindamatu kogemus.
Küsimus teile kui Leedu koondise teisele treenerile. Meeskond ei pääsenud Euro-2022 turniirile. Kas mängus Montenegroga oli mingeid šansse? Mis ei õnnestunud?
Eeskätt ei õnnestunud meil sel hetkel tõeliselt täisväärtuslikuks meeskonnaks olemine. Pandeemiaga seoses lõpetas meie meeskond kõik aktiivsed tegevused aprillis ja tuli kokku alles oktoobris – umbes kuu enne valikmänge Montenegroga. Meil polnud ühtegi sõprusmängu, ettevalmistus oli pehmelt öeldes nässus ja mängijad ei olnud optimaalses konditsioonis. Leedu meistrivõistlustel oli tolleks hetkeks mängitud, kui ma ei eksi, vaid kaks vooru. Montenegro mängijad olid tolleks hetkeks mänginud juba oma meistrivõistluste kuus vooru, olid heas konditsioonis ja kindla peale selles osas meist peajagu üle. Mõistagi ei tee see meie ebaedukat mängu ilusamaks, kuid objektiivselt oli selleks hetkeks Montenegro meist tugevam. Meeskond nägi välja organiseeritum, teadis, mida tuleb teha tulemuse saavutamiseks.
Leedu press kirjutas sellest, et lahkusite koondise treenerite staabist isiklikel põhjustel. Kas saaksite sellest lähemalt rääkida?
Ma ehk ei tahaks seda teemat lahti võtta ja arutada. Ütleme nii, see lehekülg on juba pööratud ja ehk ei ole mõtet sellest rääkida. Sellised hetked elus ei ole üksnes spordialane, vaid ka inimlik kogemus.
Juba on toimunud maailmameistrivõistluste loosimine. Teil on kindlasti kujunenud mingi arvamus Leedu koondise vastaste kohta. Jagage seda.
Grupp A on väga keeruline. On olemas ilmselge favoriit – Kasahstan, minu seisukohalt mitte üksnes grupi, vaid ka kogu meistrivõistluste favoriit. Venezuela on läbinud Lõuna-Ameerika valikprotsessi ja see juba räägib klubi tugevusest, lisaks valmistub meeskond tõsiselt MM-iks. Hiljuti mängisid nad sõprusmänge Usbekistani koondisega – on näha, et meeskond valib omale sparringutesse klubisid, mis on mängu maneeri ja mentaliteedi poolest grupi vastastega sarnased. Costa Rica on Põhja-Ameerika tugevaim meeskond, pidevalt osaleb MM-il. Eelmisel MM-il mängis 2 : 2 viiki Argentina koondise, tulevase maailmameistriga.
Ent selle grupi peamiseks aspektiks saab olema just kolme koondise vaheline võitlus teise koha eest. Miks teise eest? Neli parimat kolmandat meeskonda pääsevad ju samuti 1/8-finaali? Kolmes grupis kuuest on minu arvates ilmselged autsaiderid, kellega mängides võivad meeskonnad parandada väravate vahet, grupis A aga saab seda olema raske teha. Seetõttu selles grupis kolmandalt kohalt liikumiseks läheb vaja 4 punkti. Kuid see on minu isiklik arvamus.
Kas saate kommenteerida kõiki MM-i gruppe, tuua välja favoriidid?
Kõiki gruppe kirjeldama ei hakka, ütlen vaid, et ootan üllatusi Marokolt ja Usbekistanilt. Väga loodan, et grupist D pääsevad edasi Tšehhi ja grupist F Serbia ning muidugi Leedu. Minu poolfinalistide nelik: Kasahstan, Venemaa, Hispaania ja Brasiilia. Finaal: Brasiilia–Venemaa. Lisaks on veel Argentina, Iraan ja Portugal.
Kuidas suhtute brasiillaste invasiooni saalijalgpallis?
Tugevate mängijate olemasolu meeskonnas, pole tähtis kas brasiillaste või hispaanlaste, tõstab nii meeskonna kui ka meistrivõistluste taset, meeskonnasiseselt on peamiseks liikumapanevaks jõuks konkurents, tänu millele mängijad kasvavad sportlastena. Kõik tippmeeskonnad kutsuvad oma ridadesse leegionäre ja kui leegionär on kohalikest mängijatest peajagu üle, siis on see muidugi ainult kasuks.
Kui aga rääkida naturaliseerimisest, siis olen isiklikult selle vastu, tahate võita – tehke tööd, kasvatage oma annet, panustage saalijalgpalli arengusse rahaliselt. On olemas hea näide – Soome koondis, inimesed töötavad plaanipäraselt, ajamata taga hetkelist tulemust ja tänaseks on neil meeskond, mis läheneb võrdlemisi kiire tempoga UEFA reitingu esikümnele.
Futsalua.org materjalide alusel
