Delfi avaldab Ene Tombergi arvamusloo täies mahus.

"Viimase paari nädala jooksul on jälle teravalt tõstatunud laste seksuaalse väärkohtlemise teema ja lubamatud täiskasvanu – lapse suhted. Jah, tõesti – ei ole kerge olla teismeline selles kiirelt arenevas maailmas ning tulla samal ajal toime nii sotsiaalse kui isikliku identiteedi kujunemisega, mis tähendab enda ainukordsuse ja järjepidevuse tunnistamist ning vajadust olla nähtav isiksusena, mitte ainult ühe rühma liikmena. Identiteet, kes ja mis ma olen, on keskne tegur inimese psüühilises ja sotsiaalses eksistentsis.

Laste seksuaalses arengus on kolm astet: väike laps on aval ja uudishimulik, varases murdeeas nooruk ebakindel ja hämmeldunud ning alles varases täiskasvanueas saavutatakse julgus, mis viib seksikogemuste järkjärgulisele omandamisele.

Lapse seksuaalsus ei taotle seksuaalset puudutust, paarisuhet ega soojätkamist. See on sisemine ja väline imestus, uudishimu, teadmiste kogumine, oma kehaga tutvumine, läheduse õppimine ning kaitstuse, hoolitsuse, lohutuse ja rahulolu kogemine. Raisa Cacciatore, soomlaste juhtiv ekspert ja koolitaja märgib, et samas on see lõbutsemine, aval sundimatu mäng, kaitstuse vajadus ja nauding.

Noorusaastatel tekivad lisaks sellele privaatsuse ja oma ebaküpsuse kogemine, kiiresti muutuv ja haavatav ettekujutus oma kehast (kehakuvand) ning aeglaselt kasvav julgus ja tahe saavutada jagatud seksuaalsuse kogemusi. See aeg tähendab ühtlasi tugevaid tundeid, valearvestusi, riskivalmidust, vajadust teadmistes, kaitstuse ja seksuaaltervist puudutavate teenuste järele ning närvekõditavalt põnevaid esmaseid kogemusi, vahel ka kibedaid pettumusi. Selles vanuses on väga oluline, millisena me enesele ja teistele näime.

Aastal 2019 rahvusvahelise Planet Youth programmi raames (tuntud ka Islandi mudeli nime all) läbiviidud uurimus enam kui 4000 Tallinna koolide 15-16-aastase õpilase seas, et seksuaalse vägivalla ohvrina on tundnud end 8% tüdrukutest. Millisena end noored tunnevad? Endaga rahul kinnitasid olevat uuringus vaid 30% tüdrukutest ja 40% poistest. Muutunud on igapäevane meeleolu, kontrollimatuid vihahooge on kogenud 55% tüdrukutest ja 40% poistest. Esimesed käesthoidmised ja hellitused on 70% juhtudes lõppenud lahkuminekuga,

Ja just siis tuleb keegi, keda laps peab iidoliks, kellesse ta viimase soosival käitumisel kiirelt armub. See, et talle pööratakse tähelepanu, püütakse tema eest hoolitseda, on eriti lõhenenud pere- ja siseeluga teismelisele nagu kingitus. Soojus, tähelepanu, meelitused tulevad sellelt salajaselt tuttavalt, kellest esialgu isegi parimale sõbratarile ei räägita, hoidudes teemat kindlasti vanematega arutamast. Siin ongi hetk, kus tuleb oma teismelise muutunud olekut, meeleolu märgata. Senine usalduslik vahekord teismelise ja vanemate vahel võib saada kannatada. Aga märkama peab neid pisiasju, mis viimaste nädalate jooksul on lisandunud ja püüda jõuda muutuste põhjuseni.

Jõuame aga tänase olukorrani paljudes peredes. «Paarisuhtevägivald mõjutab lapsi – vägivaldne, alandav õhkkond lapsele omab igal juhul väga pikaajalist emotsionaalset mõju,» märkis dr Laanpere. «Selline keskkond ei ole sobiv, et lapsed saaksid oma emotsionaalsed vajadused rahuldatud. Sellises keskkonnas kasvanud lastel on vähesed sotsiaalsed oskused – neil on saladused, nad ei saa oma muredest rääkida. Ja nad võtavad käitumismustrid üle, kuna neil puuduvad probleemide lahendamise oskused teistmoodi kui vägivalla abil.»

Tagajärjed, kus oleme täna: 2019. aastal oli 15-19 aastaselt abiellunud tüdrukuid 113 ehk 1,7% kõigist abieludest. Alla 16-aastastel tüdrukutel sündis 8 last. Vanuses 16-18 aastat 252 last, mis sündide arvust moodustas 1,8%. Aborte oli alla 15-aastastel 4, vanuses 15-19 aastat juba 257 ehk 4.7% abortide üldarvust. Võib vaid kaasa tunda teismelisele sellise traagilise sündmuse üleelamise puhul.

Mõtleme seksuaalse vägivalla tagajärgedele, mis tegelikult on raske trauma kogemisel ja jätkub aastaid hiljem ikka ja jälle piinavate meenutustena. Trauma all mõeldakse kogemust, mis ületab lapse või noore psüühilise käsitlusvõime ning jätab nõnda inimese talumatu abituse seisundisse. Kogemus on tulnud sageli ootamatult ja selleks pole olnud võimalik ette valmistuda, mis ongi üheks kogemuse intensiivsust ja mõju selgitavaks teguriks. Traumeeritud patsientidel on sageli tunne, et pärast sündmust ei ole enam miski nii nagu enne ning ei saa enam kunagi samasuguseks muutuda.

Lapsed ja noored elavad üha enam koos niisuguste täiskasvanutega, kellel on igapäevases elus laste ja noortega seonduvaid erootilisi fantaasiaid. Mõnikord konkretiseeruvad fantaasiad lapse arengu mõttes elu hävitavateks tegudes.

Alates 2011. aastast on seksuaalse enesemääramise vanusepiir jäänud muutmata. Samas on Soomes, Belgias, Lätis, Inglismaal ja Walesis, Norras, Hollandis kehtestatud selleks vanusepiiriks 16 aastat, Iirimaal 17 ja Maltal 18 aastat. Lastekaitse Liit on naistearstidega samal arvamusel, et vanuspiir võiks olla vähemalt 16 aastat, mil noor inimene adub võimaliku seksuaalse vägivalla võimalust ja oskab kaitsta enda keha ja identiteeti. Ka justiitsminister arvab, et iga tuleks tõsta ja leiab et „Ärme kiirusta, teeme seda arukalt – ütleme nii, et kiirustame aeglaselt“ (Postimees, 17.03.2021).

Aga aega enam ei ole – järjest lisandub alaealiste seksuaalse vägivalla ohvreid. Ei maksa arvata, et poistel on elu selles osas kergem. Pea 20 aastat tagasi avaldasid Rootsi psühhiaatrid raamatu „101 poissi“, kus kõne all olid seksuaalselt väärkoheldud poisid, keda treenerid, õpetajad või nende suguvõsa mehed olid kuritarvitanud.

Hindan väga treenereid, õpetajaid, nende tänuväärset tööd laste kasvatamisel, õpetamisel ja juhendamisel. Milline peaks olema ideaalne noorte treener? Islandi kogemuse järele on kõige kõrgema treenerikvalifikatsiooniga just noorte treenerid. Laste ja noorte rühmaga (mitte ainult jalgpallis) tegelevad kaks noortreenerit kogenud vanema treeneri juhtimisel. Ehk peaksime heitma kriitilise pilgu meie treenerite koolituskavale ja selle sisule, õppetöö kestusele ja hilisema tööperioodi mentorlussüsteemile?

Seadusandlikud otsused tuleb vastu võtta kiirelt, et pääseda alaealiste traumeerimisest, nende tunnete ja illusioonide varasest purustamisest ja lootusetusest, et nende ümber ei olegi ausaid ja ilusaid tundeid, sõprust ja toetavat ning mõistva suhtumist. Kõik algab kodust – teismeline võib vahel olla küll turtsakas ja tujukas, aga oma lapsevanema tarkusega leiame tee, et raskel hetkel teda toetada ja aidata ta muresid lahendada.

Lapsed on meie kõrval, osa meie kogukonnast. Märkame siis neid ja püüame omalt poolt kaasa aidata, et kaitsta nende tervist ja võimaldada loomulikku arengut – nad väärivad seda!"

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid