On juhtunud nii, et Jaapani saalijalgpallis on kujunenud võitmatu suurmeeskond, kes aastast aastasse oma tugevust kinnitab, kuid olemas on ka kõik teised, kes teda Olümposelt kukutada püüavad. Kahtlemata on jutt Nagoyast, kes võitis taas meistritiitli, saades Jaapani tugevaimaks klubiks 13. korda viimase 14 aasta jooksul! Meistrite liider Arthur de Oliveira sai kohaliku liiga jaoks unikaalse saavutusena esimeseks mängijaks, kes on võitnud kuldmedalid kahe erineva klubi koosseisus – 2016/17. hooajal katkestas ta mõneks ajaks Nagoya hegemoonia Osaka koosseisus. Märgime, et de Oliveira sai jaapani kodakondsuse, mistõttu on tal kõik võimalused astuda „samuraide“ eest välja Leedus toimuvatel maailmameistrivõistlustel. Ent vaatamata sellele, et de Oliveira muutis tugevamaks juba niigi tugeva Jaapani suurvõistkonna koosseisu, tunnistati möödunud hooaja parimaks mängijaks tema klubikaaslane Pepita, Brasiilia Corinthiansi endine staar.

Ehkki Jaapani vaieldamatu meister puutus hooaja jooksul kokku üsna tõsise probleemiga – kaotas võimaluse kasutada oma koduareeni Ocean Arena treeningute läbiviimiseks. Ametlikke põhjuseid ei nimetatud, ent Jaapani massimeedias levis infot selle kohta, et farmaatsiaettevõte, kes on väljaku omanik, võttis pikaleveninud tervishoiukriisi olukorras vastu otsuse tõsta oluliselt Nagoya makstavat renti. Lõpptulemusena õnnestus klubil saada kokkuleppele ühe kohaliku ülikooliga, kes andis neile võimaluse oma väljakul treenida.

Nagu ka teistes maailma riikides, tõi COVID-19 pandeemia tõsiseid muudatusi meistrivõistluste läbiviimisesse: enamik Jaapani meistrivõistluste mänge toimusid ilma pealtvaatajateta, iga meeskond mängis 22 mängu harjumuspärase 33 asemel, play-off tühistati aga hoopiski. Ainsaks play-off-paariks sellel hooajal pidid saama peamise F-liiga halvim meeskond Nagano ja teise F-liiga võitja Kashiwa, kes pidid välja selgitama, kes neist hakkab tugevaimate klassis järgmisel hooajal mängima. Märgime, et Kashiwa, mängides madalaimas divisjonis, saavutas ajaloolise edu, võites rahvuskarika ja lüües turniirilt välja isegi Nagoya. Sellele vaatamata üleminekumänge ei toimunud, kuna F-liiga ei võtnud vastu Kashiwa avaldust osalemiseks. Spordipress tõstis suurt kisa, kuid liiga ametnikud olid järeleandmatud. Kõige imestusväärsem selle olukorra juures on see, et liiga pakkus teise F-liiga võitjale, rahvuskarika omanikule, osalemist formaalsetes üleminekumängudes ehk siis olenemata kahest voorust koosneva vastasseisu tulemusest oleks tugevaimate klassis koha säilitanud Nagano. Kashiwa esindajad kuulasid liiga ahvatleva pakkumise ära ja vastasid keeldumisega, teatades, et ei näe mõtet osaleda üritusel, millel puudub sportlik komponent.

Enamikul Jaapani F-liiga klubidel on väga väikesed eelarved, välja arvatud ehk Nagoya (ehkki ka nende eelarve näeb Euroopa standardeid arvestades tagasihoidlik välja), ning kohalike klubide jaoks on tavaline olukord, kui pärast hooaja lõppu lahkub klubist vähemalt pool mängijatest ja treenerite staap. See juhtus näiteks Oitaga, kes 2019/20. hooajal võitles viimseni tiitli eest Nagoyaga, pärast mida vahetus klubis välja üle 80 protsendi jalgpallureid ja treenereid. Enne 2020/21. hooaega koguti Oitasse uut meeskonda ja nad suutsid uuesti teiseks tulla, ehkki mahajäämine kujunes nüüd palju suuremaks – 14 punkti võrreldes 5 punktiga 2019/20. hooajal. Sisuliselt on see Jaapani saalijalgpalli jaoks harjumuspärane reaalsus – klubidesse suhtutakse kui aastapõhisesse projekti, mille nägu muutub oluliselt pärast selle tähtaja lõppemist. Ilmselge, et 2021/22. hooaega sisenevad meeskonnad taas suuresti uuenenuna.

Jaga
Kommentaarid