Käsipallikoondise kaitse- ja joonemängijate seas valitseb terve konkurents
Koondise kapten Martin Johannson on praeguses koosseisus ainus, kel selja taga enam kui sada koondisemängu. Täpsemalt on 35-aastasel Bukaresti Steaua joonemängijal neid 103, samas kui poolteist aastat tagasi koondises debüteerinud Markus Viitkaril on mänge sinisärgis 99 võrra vähem.
"Minu jaoks on rahvuskoondis justkui teine maailm. Ülejäänud joonemängijad mängivad välisklubides ja neilt on nii palju õppida. Õpetussõnu jagub ja võtan neid meeleldi vastu. Meil on väga hea seltskond koondises ja tugevate pallurite konkurentsis arenevad kõik," viitas Viitkar kogenud Johannsoni ja Armi Pärdi ning sel korral puuduva Hendrik Varuli suunas.
"Praeguseks olen nii klubis kui koondises kujunenud pigem rollimängijaks, põhiraskust kannab väljaku mõlemas otsas kõige enam rühkiv Armi Pärt. Markus ja Hendrik tulevad koondisesse alati tohutu energiaga ning mõlemal on helge tulevik," hindas kapten Johannson.
"Armi hoiab rünnakul hästi positsiooni ning tagameestel on talle hea sööta. Kaitses püüame ühise müüri moodustada, et meist mööda ei mindaks või üle ei visataks. Markus on tõeline powerhouse ja väga hästi tiimi sulandunud, ei saagi enam öelda, et ta liiga uus mees oleks," analüüsis 2007. aastal Eesti särgis debüteerinud Johannson.
Oma valdkonnast rääkides jõudsid nii Johannson kui ka kolleegist 13 aastat noorem Viitkar ühisele seisukohale, et keskkaitsja jaoks on kõige tähtsam suhtlemisoskus. "Põhiline on kaitses koostöö ning see eeldab kiiret mõistmist ja suhtlemist, nagu ka õigete otsuste vastuvõtmist," selgitas Viitkar.
"Kaitsja ei pea oleme tohutu härg ega jõhkard, ehkki jõud ja parajal määral nahaalsust tuleb kasuks. Aga palju olulisem on suhtlemine ja teadmine, kus su paarimees parajasti on. Õige positsioonivalik ja olukordade ennetamine korvab palju muid puudujääke. Thomasel on meile alati häid näpunäiteid," vihjas Johannson koondise peatreener Thomas Sivertssoni joonemängija taustale.
"Esmamuljed aasta esimestest treeningutest on väga mõnusad. Koondises on meil nii lahe ja ühtehoidev punt, et alati on rõõm kokku saada. Püüame trotsida kõike, mis maailmas hetkel toimub ja platsil järjekordse sammukese paremuse poole teha," sõnasid Johannson ja Viitkar justkui ühest suust.
"Bosnia ja Hertsegoviina tuleb kohale parimas rivistuses, mida meil kahjuks seekord kokku saada ei õnnestunud. Rasked mängud saavad mõlemad olema, ent oleme lootusrikkad. Viimati ju saime kodus bosnialastest jagu ja loodame, et suudame seda Põlva karukoopas korrata," meenutas Johannson 2017. aasta 29:25 võitu Tallinnas.
