Lewis Hamilton raskest lapsepõlvest: läksin karatetrenni, et end rassismi vastu kaitsta

Kuuekordne vormel 1 maailmameister on viimastel nädalatel võtnud oma südameasjaks rassismivastase võitluse. Rohkem kui eales varem on ta rääkima hakanud oma lapsepõlve üleelamistest.

Hamiltoni esimene rassismiteemaline postitus ilmus sel nädalal seoses USA politsei poolt tapetud George Floydi juhtumiga. Tänaseks on ta teinud juba neli Instagrami postitust märksõnaga #blacklivesmatter, lisaks veel lugematul hulgal Instagrami story'sid ja mõningaid Twitteri säutse.

"Mind on minevikus kutsutud erinevate rassistlike nimedega. Kui see esimest korda juhtus, olin ma endast väga väljas. Rääkisin sellest emale ja isale ja tundsin, et pean neile kätte maksma. Kuid kui keegi on midagi viimasel ajal öelnud, siis ma lihtsalt ignoreerin neid ja lähen tagasi rajale."

Need sõnad kuulusid noorele Lewis Hamiltonile, kes tegeles veel kardispordiga ja rääkis telekaamerate ees, kui raske on ainsa mustanahalise võidusõitjana valgete keskel karjääri teha.

Selle videomeenutuse kõrvale kirjutatud postituses ütleb Hamilton:

"Olen iga päev lugenud ja püüdnud rassismivastases võitluses toimuvaga järje peal olla ning see on esile toonud nii palju valusaid lapsepõlvemälestusi. Elavaid mälestusi väljakutsetest, mille ees ma lapsena seisin. Olen kindel, et paljud teist on ilmselt kogenud samasugust rassismi või diskrimineerimist."

"Ma pole oma isiklikust kogemusest nii palju rääkinud, sest mind on õpitud seda endas hoidma, mitte nõrkust välja näitama, tapma nad armastusega ja lööma neid võidusõidurajal. Aga kui mind narriti ja löödi väljaspool rada, tundus, et ainus viis, kuidas ma end kaitsta saan, on minna karatetrenni. Neid negatiivseid psühholoogilisi efekte ei saa isegi mõõta."

"Sellepärast ma sõidan nii, nagu ma sõidan. See on palju sügavam, kui lihtsalt sporditegemine. Ma võitlen siiani. Tänu jumalale, et mul oli isa, tugev must figuur, kellele ma saan vaadata alt üles ning kes mõistab ja seisab minu eest kõigest hoolimata. Kõigil meil seda pole, aga me peame hoidma kokku nende jaoks, kellel pole sellist kangelast, kellele toetuda."

"Me peame ühinema! Ma olen mõelnud, miks 2020. aasta tundus algusest peale hukule määratud olevat, aga ma hakkan uskuma, et 2020 võib olla just kõige tähtsam aasta meie elust, mil me saame lõpuks hakata muutma vähemuste süstemaatilist ja sotsiaalset rõhumist."

"Me tahame lihtsalt elada, omada võrdset võimalust saada haridust ning mitte kartma mööda tänavat kõndimist või kooli minemist või poodi sisse astumist. Võrdsus on meie tuleviku seisukohast ülimalt tähtis. Me ei tohi seda võitlust pooleli jätta."