ARVAMUS | Eesti jalgpalli suurim mis-oleks-kui

Spordis on alati põnev mõelda selle üle, mis oleks võinud olla.

Artikkel ilmus esimest korda ajakirja JALKA maikuu numbris.

Eesti spordi puhul seostuvad need küsimused tihtipeale sellega, mis oleks võinud olla, kui meie riik ei oleks vahepeal pooleks sajandiks iseseisvust kaotanud. Kas meie korvpallikoondis oleks võinud võita tiitlivõistluste medaleid ja mängida olümpiamängudel? Milline oleks võinud olla meie jalgpallielu, kui Nõukogude okupatsiooni tõttu poleks kunagine kõige harrastatavam ja populaarsem spordiala Eestis täielikult marginaliseerunud? Teisalt – kui oleksime kogu aja olnud iseseisev riik, oleks meil praegu ilmselt tunduvalt vähem maailmameistreid ja olümpiavõitjaid.

Taasiseseisvunud Eesti ja jalgpalli juurde tulles leidub samuti sarnaseid küsimärke, kuid nüüd juba pisut väiksemal skaalal. Mis oleks võinud olla, kui Andrei Stepanov poleks maagilisel kuupäeval, 11.11.2011 saanud EM-valikturniiri playoff-mängus Iirimaa vastu juba avapoolajal punast kaarti? Või kui Aleksandr Dmitrijev poleks andnud saatuslikku tagasisöötu, mis Stepanovi sellesse olukorda pani? Mida oleks Eesti koondis finaalturniiril suutnud, kui juba 2012. aasta EMile oleks pääsenud 24 meeskonda, nagu neli aastat hiljem?

On selge, et koroonaviiruse pandeemiaga kaasnenud totaalne jalgpalliseisak on meile nüüd alatiseks tekitanud järjekordse sellise küsimuse: mis oleks võinud olla, kui Eesti läbi aegade parim noortekoondis oleks saanud võimaluse kodusel U17 EM-finaalturniiril mängida?

Mõelda vaid: veel mõni kuu tagasi tundus, et selle turniiriga seostuvaks mis-oleks-kui küsimuseks saab hoopis arutelu selle üle, mida oleks Eesti U17 koondis võinud suuta koos Oliver Jürgensiga. Nüüd ei saa me teada isegi seda, mida see meeskond ilma Jürgensita suutnud oleks.

Mõned leheküljed edasi räägib U17 koondise peatreener Norbert Hurt, et võistkonna sees ei langenud keegi turniiri ärajäämise tõttu emotsionaalsesse auku – samas tunnistab ta, kuidas suurest võimalusest ootamatult ilmajäämine siiski haiget teeb. Seda valu oli isegi läbi telefoniühenduse tunda – ilmselt teab Hurt kõige paremini, milleks oleks see võistkond võinud finaalturniiril võimeline olla.

Paistis, et just see koondis on leidnud täpselt õige tasakaalu nende aspektide vahel, mis tunduvad näiteks A-koondise puhul sageli ühele või teisele poole viltu olevat. Ühest küljest usutakse endasse tohutult ning minnakse võidu peale mängima isegi kõige tugevamate vastu – selle ehtsaks tõenduseks on tõsiasi, et see meeskond suutis eelmise aasta sees võita nii Rootsit, Prantsusmaad kui Hispaaniat. Teisalt ei ole võistkond nende võitude najal mõtetega pilvedesse tõusnud, vaid antakse endale aru, et sellised teod ei tule lihtsalt, vaid nende saavutamiseks tuleb teha tohutult ja tohutult tööd. Koondis teadvustas endale, et kuigi Prantsusmaad suudeti kodus 2 : 1 võita, saadi kaks päeva varem sama vastase käest 0 : 4 klohmida. Hispaaniat võideti küll Tartus vägeva tagasituleku järel 3 : 2, ent sõprusturniiril jäädi ikkagi nelja võistkonna seas viimaseks. Viimane koht alagrupis oleks vabalt võinud olla Eesti saatus ka kodusel finaalturniiril (nagu läks 2012. aastal U19 koondisega), ent seda, kuidas tegelikult läinud oleks, ei saagi me kunagi teada.

Igatahes on turniiritagi selge, et tänavusele U17 koondisele osaks saanud erikohtlemine (tavapärasest rohkem taustajõude, spordipsühholoog, rohkem laagreid, sagedased kogunemised) tõi kaasa ka tunduvalt paremad tulemused. Jalgpalliliidul tuleb selle järgi teha õiged järeldused. Spordiüldsus võiks aga tasapisi unustada klišeeks kulunud ütluse, et eestlased arenevad hiljem ja ei saagi noorteklassides edukad olla. Saavad küll!

Jääb vaid loota, et ärajäänud turniiri tõttu tekkinud sportlik viha suudab sedasama koondist kannustada ka uudse formaadiga U19 EM-valiksarjas. Finaalturniirile pääsemiseks tuleb pääseda seitsme edasipääseja sekka, mis on üliraske ülesanne, ent nagu Hurt ütles: võistkond usub sellesse ja teeb selle nimel tööd edasi. Mis meil muud üle jääb – hoiame pöialt!

Teadmatuse võlu ja valu

Olen mitmelt poolt jalgpallisõpradelt kuulnud, et suur vutinälg on mõnel piltlikult öeldes nägemist võtmas. Võimalik, et ma pole lihtsalt piisavalt kirglik fanatt, ent mõnes mõttes on tippjalgpall hetkel üks viimaseid asju, mida igatsen.

Mul pole kordagi tekkinud mõtet hakata vaatama Valgevene, Nicaragua või Tadžikistani jalgpalli. Mida see mulle annaks? Ma ei tea sealseid meeskondi, ei tunne mängijaid ega kultuuri. Parema meelega vaataksin hoopis mõnd vana kohtumist, kus meeskonnad ja mängijad on tuttavamad, aga mille tulemust ma ette ei tea. Samas ei ole mul tekkinud kordagi soovi ka seda teha. Milleks? Mulle ei anna jalgpallimängu vaatamine per se erilist laengut või kaifi. Hoopis olulisem on kõik, mis sellega kaasas käib: narratiivid, ootusärevus. Heas mõttes teadmatus: igal hetkel võib kõike juhtuda. Suurim favoriit võib autsaideri vastu põruda. Tõnis Vanna võib 35 meetrilt pommlöögi ristnurka lüüa. Cristiano Ronaldo võib tühjast väravast mööda lüüa. Tavaliselt küll nii ei juhtu, aga mine tea: ehk just selles kohtumises, mida vaatama hakkan, juhtub?

Needsamad ärevus ja teadmatus, aga hoopis risti vastupidise külje alt, on samal ajal kogu koroonaolukorra kõige häirivam külg. Prognoose, mudeleid ja plaane võivad teha paljud, kuid mitte keegi ei oska täie kindlusega väita, millal meid tabanud pahandus mööda saab.

Isegi teadmine, et normaalset elu ja normaalset jalgpalli tuleb oodata veel kasvõi aasta otsa, oleks praegusest teadmatusest mingis mõttes etem. Siis oleks vähemalt võimalik kuidagi valmistuda, mõttelaadi vastavaks sättida. Praegu oleme lihtsalt olukorras, kus üks väga suur ja rasvane küsimus on õhku visatud ning mitte keegi ei tea, kas, millal ja kuidas see maandub.

Kriis pakub võimaluse katsetada

Kui erakordsest eriolukorrast midagigi positiivset otsida, võiks jalgpallimaailmas jõuda selleni, et säärane paus annab võimaluse üle vaadata võistlussüsteemid ja -kalendrid. Tippjalgpallis oli juba jõudnud tekkida olukord, kus vaid mõnenädalase seisaku järel olid võistluskalendrid mõnel pool omadega täiesti „punases“ – edasi lükatud mänge ei olnud võimalik enam kalendris kuskile mahutada, sest mänge on lihtsalt liiga palju. Inglismaal on näiteks juba mitu aastat vaagitud liigakarika sarja plusse-miinuseid – ei saa välistada, et olukorra normaliseerudes vaadatakse selle sarja otstarbekus taas üle.

Nii mõnelgi pool võidakse poolelijäänud hooajale lõpp-punkti saamiseks kasutada playoff-formaati ning mine tea – ehk hakkab see publikule ja asjaosalistele meeldimagi! Jalgpallijuhtidele annab aga eriolukord sisuliselt vabapääsme katsetada ka muude uuendustega: Eestis on näiteks ikka ja jälle räägitud Premium liigas kolme ringi mängimisest või viimaseks ringiks liiga poolitamisest. Kui varem pole olnud julgust või põhjust mõnd niisugust ideed proovida, siis tänavune hooaeg – kui see peaks mingil hetkel ikkagi jätkuma! – annab ideaalse võimaluse millegi sellisega katsetada.