Doha MMi kümnevõistlus lõppes erakordselt hilja. Kui auring sai tehtud ja esimesed intervjuud jagatud, näitas kell juba uue päeva teist tundi. Seejärel tuli Maicel Uibol veeta aega dopingukontrollis ning staadionilt sai ta minema alles kell kolm. Koos naiste 400 m jooksus hõbeda võitnud abikaasa Shaunaega, suunduti veel öisesse linna söögi otsingutele. Õnnelik noor perekond uinus oma hotellitoas alles vastu hommikut. Mõni tund hiljem - see oli Maiceli enda poolt pakutud aeg - intervjuuks hotelli fuajeesse tulles on Põlvast pärit kümnevõistleja veidike väsinud olekuga, kuid kinnitab, et selles pole vähimatki probleemi. Ta alustab oma juttu sellest, kuidas Põlvas lapsepõlve veetes oli sport tema jaoks lihtsalt lemmik viis koos sõpradega vaba aega sisustada. Unistust, et kunagi võiks võita mõnel suurel võistlusel medali, veel polnud. „Mängisime jalgpalli ja korvpalli ning tagusime võrku. See kõik oli üks suur mäng, lõbus oli teha väljas mingit sporti, mitte kodus toas istuda," meenutab 26-aastane Uibo. Asjad muutusid Audentese spordikooli astudes. „Seal sai varsti selgeks, et tahan minna edasi USAsse ülikooli. Ameerikas tuli aga kõik kiirest. Oma esimesel ülikooli kümnevõistlusel kogusin 8200 punkti ja pääsesin Moskva MMile. Siis hakkasin tõsisemalt mõtlema, et võin sportlasena kunagi midagi saada."
