Oliver Papp, tantsulembene spordimassöör

Võidu korral saavad au ja kuulsuse osaliseks sportlased ja treenerid, mis on ka loomulik, ent taustajõud jäävad üldjuhul tagaplaanile. Spordis on aga oluline koostöö sportlase, treeneri, arsti, massööri, sporditeadlase ja psühholoogi vahel. Järgnev lugu on spordimassöör Oliver Pappist, kes oli kord edukas võistlustantsija.

Sa alustasid oma sporditeed võistlustantsijana. Kuidas selle ala juurde sattusid?

Kui õppisin Jüri gümnaasiumi 1. klassis, siis viis ema mind tantsutrenni, mida juhendas Eve Aunver. Mäletan, et esimene treening toimus minu 7. sünnipäeval, 7. oktoobril 1994. Ala hakkas meeldima ja ma tegelesin võistlustantsuga 16 aastat. Minu lemmikuteks said Ladina-Ameerika tantsud, samba, tšatša, rumba, pasodoobel, džaiv.

Räägi natuke oma tantsijateest.

Täiskasvanute klassi kõige paremad tulemused saavutasin oma partneri Valeria Milovaga, kes oli Eduard Korotini õpilane. Temaga tantsisime 2008. ja 2009. aasta Eesti Ladina-Ameerika tantsude meistrivõistluste finaalis. Kui Valeria vanemad lõpetasid tütre toetamise, läks ta USA-sse kruiisilaevale tantsijaks. Ütles veel mulle, et oota, ma teenin kolm kuud raha, tulen tagasi ja siis jätkame. Aga läks vastupidi, show business haaras Valeria. Mina aga tutvusin oma nüüdse abikaasa Katarinaga ja otsustasin suurest spordist tagasi tõmbuda.

2013. aastal tegin lühikeseks ajaks comeback’i. Tahtsin nii väga veel tantsida. Minu partneriks oli esimese treeneri 16-aastane tütar Anabel Aunver. Osalesime Eesti meistri- ja Soome karikavõistlustel.

Kui vaadata sinu suurt armastust tantsuspordi vastu, siis pidi loogilise sammuna järgnema selle spordialaga seotud töö. Sina aga asusid tööle jalgpallurite juurde. Kuidas sattusid FC Florasse?

Tegelikult olin ma mõnda aega nii tantsuõpetaja kui ka massöör. Lõpuks otsustasin masseerimistöö kasuks. Mind suunas massaaži õppima ema, kes on alati mu otsuseid toetanud. Olen talle selle eest väga tänulik.

FC Florasse sattusin 2012. aastal tänu ühele M.I. Massaažikooli õpetajale, kelle juures käis massaažis Aivar Pohlak. Kuna õpetaja tundis, et minust võiks saada spordimeeskonna massöör, siis soovitas just tema mind FC Florale. Ühel päeval helistatigi mulle ja kutsuti töövestlusele. Olen meeskonnas töötanud juba kuus aastat. Minu täpne ametinimetus on spordimassaažiterapeut, tase 6. Selline kutsetunnistus on Eestis peale minu veel neljal inimesel.

Pikemat lugu Oliverist loe edasi ajakirjast Sport.