Uudis, et uuele aastale tuleb vastu minna ilma lepinguta, võttis Gert Jõeääre motivatsiooni läinud sügisel niivõrd maha, et oktoobrist veebruarini ta ratast peaaegu ei puutunudki – nii algab Priit Rajalo kirjutatud lugu. Ja jätkub: Ent käimasoleval aastal on ta end leidnud maastikuratturina ja see talle meeldib. Tõsi, vana rasva pealt peab ta selle aasta veel vastu, kuid siis tuleb hakata vaatama, millest ära elada. Tasuta kaua ratast sõita ei saa, möönab Jõeäär.

Loos räägib Jõeäär, et tagantjärele vaadates pidanuks ta kõike paremini tegema, alates treenimisest ja toitumisest kuni taastumiseni. „Kui saaks uue võimaluse, siis ei julge küll öelda, et teeksin kõike samamoodi, kuigi üldjoontes olen tehtuga rahul,” nendib ta. „Treeningutel võinuks õigel ajal end ehk rohkem tagasi hoida ja oma keha kuulata. Toitumisega targemalt tegutsema.”

Jõeäär avaldab, et profiratturid püüavad enne hooaja algust kaalust alla võtta, kuid paaril korral tegi ta sellega endale liiga, sest agara kaalulangetamisega kadus tal võimsus. „Kaalust alla võttes kaob lihas ära. Toitumiskava mul polnud ja eks ma ise üritasin liigselt toitumist jälgida,” vaatab Gert võimalikele möödalaskmistele tagasi.

Veel on ajakirja Ma Olen Jalgrattur septembrinumbris lood sellest, mis sünnib sprindifinišite viimasel sajal meetril, kui meeste adrenaliin muudkui tõuseb; teekonnast "põrgusse ja tagasi" Austria maastikurattasõidul Salzkammergut Trophy; kuidas 127 Eesti rattaharrastajat alistasid Touri etapil hobuse kategooria tõusu; on värske kajastus ekstreemspordiürituselt Simple Summer Session 2017; neli ratturit jagavad kogemusi, kuidas saada täielikku elamust Tartu rattamaratonilt; oma loo räägib rattatreener Vello Ainslau ning rahvusvahelise rattaliidu (UCI) juhatusse kandideeriv Madis Lepajõe räägib, et ka Eestile on pakutud Tour de France'i esimesi etappe. Ja see pole veel kõik.

Rattaajakiri Ma Olen Jalgrattur ilmub Eestis möödunud aastast ning seda teeb pikaaegne ajakirjanik Vahur Kalmre. Uus number ilmus 1. septembril.