Teen siinkohal oma treenerite intervjuusarja väikese pausi, et natuke enda tegemistest rääkida - ikkagi matš tulemas ju :)

Vormis, kaalus, terve

Käesolev matš tuli mõnevõrra lühema etteteatamisajaga kui eelmine. Info oma mänedžerilt võimaliku võistluse kohta sain 13. oktoobril ning sealt edasi läks asja lukkusaamiseks vaid paar päeva. Kolm ja pool nädalat on matšiks valmistumiseks piisav aeg eeldusel, et oled füüsiliselt heas vormis, kaal on seal, kus see olema peab, ning vigastusi pole. Eelmise matši järel (5. septembril Soomes) seadsime sihiks võistleda uuesti novembri lõpus (21. või 28.) - võib öelda, et läks üsna täkkesse.

RAJU 13 tegin oma kümnenda profimatši, nüüd lähen oma karjääri kümnendat võitu jahtima:

Treeningute poolelt suures plaanis midagi uut ei ole - treenin Tartus, Tallinnas ning võimalusel ka Soomes; higistan matil ja poksiringis; pingutan kergejõustikuhallis, jõusaalis ja maastikul - ja nii see kõik kokku jookseb :) Sellest, kui hästi või halvasti me oma ülesannetega toime tuleme, saame rääkida pärast matši.

Treenerina sõidab minuga Taani kaasa Vallo Hannus.

UUDISPOMM: Saaremäe ja Hutrov hakkavad proffideks

Eesti MV vabavõitluses, -65,8 kg finaal: Hutrov (vasakul) vs Saaremäe (aprill 2015).

Steni ja Alari järgmine suurem verstapost pidi olema 19. - 22. novembril Inglismaal toimuvatel Euroopa lahtistel meistrivõistlustel. Igati tähtis sündmus sportlaste kalendris, mida rahvusvaheline alaliit (IMMAF) esmakordselt korraldab (meeldetuletusena: MM toimus tänavu juba teist aastat, ent Las Vegas (UFC International Fight Week) jäi toimumiskohana meie rahakotile natuke kaugeks).

IMMAF on oma loomisest saadik (veebruarist 2012) jõuliselt vabavõitlusmaastikku korrastanud. Üks osa sellest on olnud selge piiri tõmbamine amatöör- ja profispordi vahele. Kas ja kui oluline taoline eristamine on või ei ole, on hoopis teine vaidlus, aga sinna suunas asjad igatahes liiguvad (võrdluseks - poksimaailmas tunduvad asjad vastupidises suunas liikuvat. Üks punkt, mis sportlaselt amatöörstaatuse ära võtab, ütleb järgnevat: has competed against an opponent with a Pro MMA record at the time the bout took place ehk on pidanud matši vastasega, kellel on matši toimumise hetkel profistaatus. Kes soovib süveneda, saab täpsema ülevaate kõikidest nõuetest SIIT. Kuna IMMAF on veel noor organisatsioon, on kõikide nende nõuete absoluutsus veel kujunemisel - aga tundub, et päris järsult.

Sten ja Alar on mõlemad pidanud ühe taolise matši - Sten võistles RAJU 12-l (oktoobris 2013) prantslase Abdel Lif'i ning Alar RAJU 14-l (oktoobris 2014) lätlase Vitalis Melnikovs'i vastu. Kuigi mõlemad olid amatöörreeglite järgi peetud lahingud, olid vastasteks tol hetkel juba profirekordit omavad sportlased.

RAJU 12 - Sten Saaremäe (esiplaanil) vs Abdel Lif, meie mehe võit käelukuga esimeses raundis (oktoober 2013)

Võtsime teema enne võistlusi ise üles, sest oleks olnud päris narr kohale lennata, saada võistlustelt diskvalifitseeritud ning tagasi lennata. IMMAF ise julgustas samuti igati suhtlema, viidates, et nõue ei ole absoluutne. Saatsime IMMAFile kõikvõimalikke tõendeid sellest, et tegemist oli amatöörmatšiga, mis justnagu oleks asja tuum - kohtunike hindamislehed, fotogaleriid matšidest, väljavõtted rahvusvahelistest võistlusregistritest jms. Pärast 7 nädalat väldanud kirjavahetust õnnestus meil asjad ära klaarida. Kuni nüüd, möödunud nädalal, tuli teade, et teema on IMMAFis uuesti päevakorda tõusnud ning ülal välja toodud nõue on siiski absoluutne. Nojah.

Mis siis edasi saab? Sisuliselt on kaks võimalust - panna pillid kotti või hakata profisporti tegema. Tegelikult on kolmas võimalus ka, aga see on natuke selline nokk-kinni-saba-lahti lahendus: otsida edasi amatöörmatše võistlustel, mida ei korralda IMMAF, ning loota, et selliselt pikendatud amatöörkarjäär toob häid matše ning annab aega küpseda - seda siis selleks, et mitte kohe profiks tormata. Tõsi, kui on vaja küpseda, siis on vaja küpseda. Ja kui on olemas kodune promotsioon, siis võib kohale kutsuda / sisse osta selliseid vastaseid, kes konkreetsel arenguhetkel just kõige rohkem väljakutset pakuvad (see ka ju põhjus, miks RAJUdel Eesti amatööridele välisriikidest madalama tasemega profisportlasi sai vastu hakatud tooma - poistel oli väljakutseid vaja ning lähiriikide amatööride hulgast polnud alati palju valida / kätte saada). Samuti võib loota, et häid vastaseid leiab väljastpoolt Eestit. Aga - rahvusvaheliselt nime teinud amatöörsportlasi selliselt vastaseks saada on päris keeruline: neil ei ole nendest matšidest midagi võita, välja arvatud muidugi raha, mida aga ka amatöörstaatuse säilitamiseks matšide eest saada ei tohi :)

RAJU 14 - Alar Hutrov (tõstmas) vs Vitalis Melnikovs, meie mehe võit kohtunike otsusega (oktoober 2014).

Et siis ikkagi - kuidas edasi? Arutasime teemat natuke laiemas ringis ja otsustasime, et Sten ja Alar hakkavad profisporti tegema. Pillide kottipanek ei tulnud kõne allagi ning amatöörina jätkamine ilma võimaluseta pretendeerida EMi ja MMi tiitlitele oleks sihitu rassimine. Treeningute osas neil palju ei muutu - koormused on juba praegu väärilised, kodumaine treeneriterivi parim võimalik ning treeningpartnerid loobivad halgu alla, kuidas jaksavad. Sisulise spordi osas on natuke muutusi: 3 x 3 minutist saab 3 x 5 minutit (tiitlimatšide puhul aina sagedamini juba 5 x 5 minutit), jalakaitsmed lähevad maha, küünarnukilöögid tulevad juurde ning mõned alistused-tehnikad lähevad natuke vabamaks. Samas treenime juba praegu kõik koos ning küünarnukilöögid pole nende jaoks midagi uut.

Kõige suurem erinevus ongi vahest vormilises osas, kus amatöörspordil ja profispordil vahe sisse tuleb - kui amatöörsport liigub aina rohkem turniirispordi poole, nagu näiteks maadlus (lähed kohale, võidad kõiki ja oledki maailmameister), siis profisport koosneb erinevatest liigadest, kus on vaja jalg ukse vahele saada ning karjääri ehitama hakata. See nõuab aga lisaks võitlemisoskusele ka head turundamist ja tugimeeskonda.

Mida Stenil endal öelda on?

Möödunud nädala teisipäeval trenni minnes oli mul veel teadmine, et sõidan amatöörsportlasena Inglismaale Euroopa lahtistele meistrivõistlustele. Teisipäeva hommikune poksitrenn koos Alariga oli vinge. Lõpetasime treeningu, kui saime kõne Otilt. Esimese asjana küsis Ott: „Poisid, kas te istute või saate kuskile istuda?" Kuna olime trenni lõpetanud, siis istusimegi matile. Järgmine lause oli: „Sten ja Alar, teist saavad profisportlased!"

Ma ei saanud kohe päris täpselt aru, mida Ott jahub - pidime ju EMile minema, mis profispordi jutt see nüüd on. Siis seletas Ott meile, mis võimalikud variandid meil tulevikuks on. Variant üks - panna pillid kotti. Ei tule kõne allagi, sest armusin sellesse spordialasse juba kohe alguses - tänu sellele spordile on minu elus avanenud palju uksi, olen leidnud sõpru kogu eluks ja see kõik teeb mind õnnelikuks. Lisaks olen sellesse spordialasse investeerinud nii palju aega, et narr oleks seda raisku lasta ja mitte proovida edasi minna. Variant kaks - teha edasi amatöörsporti. See osutuks keeruliseks. Variant kolm - alustada profispordiga.

Ei saa salata, et olen kurb, kuna ei saa astuda üles esimestel Euroopa meistrivõistlustel ja tuua koju turniiri tiitel. Profispordis võtab see nüüd omajagu aega - algab jaht erinevate promotsioonide tiitlitele ja lõpuks ka UFC maailmameistrivööle. Oleks olnud vinge tuua Eestisse sportliku vabavõitluse Euroopa tiitel ja muidugi oleks säärane tulemus ka profisporti sisenemise lihtsamaks teinud. Samas olen algusest peale teinud tööd jõudmaks profisporti ning seal kaugele jõuda. Seega uudis, mis alguses lõi küll oma ootamatu saabumise tõttu pahviks, on tegelikult samm õiges suunas - see ongi see, kuhu ma pürgin ja tahan jõuda.

Ega trenni osas otseselt midagi muutu - teeme samamoodi tugevalt edasi. Mis muutub, on reeglid, tulevad tugevamad vastased ja algab pingutus jõudmaks UFCsse. Okei, mingit raha hakkab ka matšide eest saama :D Teeme sporti edasi ja pürgime tähtede poole!

Mida Alaril endal öelda on?

Teisipäeval, 27.10.2015, pärast päeva esimest treeningut Sten Saaremäega helistasin kell 12.42 Ott Tõnissaarele, et temaga õhtuse treeningu osas rääkida. Ott ütles kohe, et tal on mulle ja Stenile uudis ja et ma telefoni kõlari peale paneksin. Esimese asjana küsis Ott, et kas me Steniga istume ja pärast meiepoolset kinnitust ütles meile, et me ei saa Inglismaal Euroopa meistrivõistlustel MMAs võistelda ning peame tegema valiku. Valiku ühes otsas on profisport MMAs ja teises otsas võistlemisest loobumine, sest IMMAFi keelu tõttu ei oleks amatöörsportlasena võistlemises meile amatöörspordis enam suuremat tulevikku. Tiitleid püüdma minna ei saa ja kõik head mehed jäävad samuti üsna kättesaamatuks. Korralik pomm...

RAJU 13 - Alar Hutrov pärast võidukat matši (aprill 2014).

Esimene reaktsioon oli muidugi, et misasja ja miks. Ott seletas, et olime Steniga teinud mõlemad profisportlase vastu matši ja seetõttu ei saa IMMAF meid amatööridena võistlema lasta. Olukord tundus halenaljakas, kuna mõlemad matšid olid amatöörmatšid ja minu matš toimus tollal äsja MMA maailma tulnud IMMAFi amatöörreeglite järgi. Uued IMMAFi reeglid olid põhimõtteliselt samad, mille järgi minu vastane Melnikovs oli oma profimatšid teinud. Uskumatu, aga tõsi, et jõudsin profispordini kiiremini, kui olin osanud arvata.

Nüüd on mõte profispordist juba nädal aega peas ringi keerelnud, kuid kõiki vastuseid mul ei ole. Tean ainult, et armastan seda spordiala ja veel rohkem armastan puuris võitlemist. Seega on valik lihtne: stopperile 3 asemel 5 minutit jooksma ja esimeseks profimatšiks valmistuma. Ühesõnaga peab rohkem pingutama ja vastased on ka tugevamad. Mulle sobib!