„Sten, kui sa end Võimlas vabavõitluse baaskursusele kirja panid ning mõni aeg hiljem otsustasid, et tahad tippu välja võidelda - kas see siin praegu on midagi, mis sul korrakski silme eest läbi käis? Kujutasid sa ette, et võitlejaks olles tuleb sul mingit mõttetut kummilinti venitada, mis isegi higistama ei aja?" küsisin, endal sama tuim nägu peas. Sten puhkes naerma. Tõsi - kui anda kellelegi ette pilt või video tolles ruumist toimuvast ning küsida, mida mehed teevad, oleks vastus - „Need on võitlejad, nad valmistuvad matšiks!" - viimaste hulgas.

Eelist on vaja

Kõige lihtsam töö spordi juures on saalis trenni tegemine - lähed kohale, teed oma poolteist tundi ära ja asi vask. Teed intensiivselt nädal-kaks-kolm trenni ära ning varsti tunned, et maru väsitavaks kipub minema, samuti hakkavad ligi kippuma väiksemad kehahädad. Mõtled, okei, tuleb ikka toitumine üle vaadata ja õhtul natuke varem magama minna, et unetunnid täis saada. Jess, toimib! Kütad edasi trenni teha.

Möödas üks-kaks-kolm kuud ning tunned, et midagi tuleb treeningutel muuta - ikka ja jälle astud trennis sama reha otsa, saad samadelt meestelt sama moodi vastu pead, lendad samamoodi turikasse ning saad ühte ja sedasama käelukku. Mõtled, okei, see on nüüd raskem pähkel - mida teha? Kui läheb hästi, mõistad, et on vaja arukamalt treenida. Analüüsid edaspidi oma tegemisi paremini, proovid eristada olulist ebaolulisest, otsid enda ümber asjalikumaid inimesi ning õpid kaasa mõtlema. Jess, toimib! Kütad edasi trenni teha.

Möödas neli-viis-kuus kuud ja täheldad, et midagi nagu valesti pole, aga asjad lähevad kuidagi allamäge - enam ei suuda nii hästi toime tulla vastastega, kellega varem oli lihtsam, trennis on pidevalt väsinud ja tönts olla ning ka trenniväline elu on häiritud. Mõtled, okei, see on vist nüüd see koht, millest treenerid pidevalt rääkinud on - puhkama peab ka. Väga hea. Võtad kohe nädal-kaks puhkust ning edaspidi planeerid puhkepäevad treeningkavasse sisse, mitte ei tee siis, kui tunne peale tuleb. Lisaks hakkad puhkepäevi paremini ära kasutama - saunatad, käid massaažis ja tegeled sellega, mis mõtted spordist eemale viib. Samuti vaatad uuesti üle menüü ning viskad juurde mõned lisandid. Palju ei ole vaja. Jess, toimib! Kütad edasi trenni teha.

Maadluskoondisega Käärikul üldfüüsilise laagris - esiplaanil Ott Tõnissaar (vasakul), Ardo Arusaar ja Raido Liitmäe (mai 2014).

Head tunnet lisab, et igas eelpool kirjeldatud nn kvalifikatsiooniringis konkurendid aina pudenevad - trenni teevad kõik, aga teise ja kolmandasse vooru paljud ei jõua. Väga hea, asi toimib - mina lähen aina tugevamaks, nemad jäävad maha. Kütad trenni edasi teha.

Ühel hetkel saad aru, et tee, mis sa teed - kui koormused on suured, siis on tippsport ikka ühest kehahädast teiseni minek: just siis, kui oled välja väänatud hüppeliigese terveks ravinud, hakkab muret tegema ülekoormatud puus; vahetult pärast puusa leiad võimaluse õla peale kukkuda; ja kohe, kui kõik eelnev lubab taas trenni teha, hakkab alaselg alt vedama. Hakkad sellega juba niivõrd harjuma, et see tundubki loomulik osa spordist - ja elust. Aga kas ikka peaks? Või on tegemist järjekordse kohaga, kus tuleb otsida võimalusi teiste ees eelise saavutamiseks?

Hämar õhtupoolik hämaras kabinetis

Ei, ühtegi aktuaalset traumat meil tol korral polnud. Olime seal kabinetis nagu igal teisel päeval selleks, et saavutada oma konkurentide ees eelist. Kui suudad traumadest normaalselt taastuda - tore! Suurema eelise saavutad aga, kui suudad paljusid neist ennetada. Kujutad sa ette, millise edumaa saavutaksid, kui sul oleks näiteks 30% vähem traumasid ning ülejäänud 70%-st suudaksid oluliselt kiiremini taastuda? Päris vinge eelis.

Sport ei ole ainult vastase võimsamalt purustamine, ketta kaugemale heitmine, tehnilise soorituse eest punktide kogumine või teistest kiiremini jooksmine. Või noh, tegelikult ju on, aga kõige selle saavutamiseks tuleb teha palju, mis võhikule ei tundu esmapilgul seost omavat. Kui ühenduskoht toitumise, une, arukamalt treenimise, puhkuse ja ka mõnede toidulisandite ning sportimise vahel tundub ilmsem, siis kehahooldus jääb tihtilugu tagaplaanile. „Oota, misasja - ma teen jõutõmmet 200 kiloga ja peaksin nüüd hakkama ette kummardades kummilinti venitama, et ... siis mida ... tugevamaks saada? Külili maas lamama ja jalgu hargitama? Ilma raskusteta? Nalja teed või?"

Taastav-tasakaalustav võimlemine hommikujooksu juures Pärnu treeninglaagris - harjutus õla liikuvusele (juuli 2013).

Spordifüsioteraapia

Spordifüsioteraapia peamisteks valdkondadeks on ennetus, taastusravi ja mõnikord ka esmaabi andmine. Ennetusel on kaks peamist eesmärki: a) treenida ühelt poolt neid struktuure, mis erialasel treeningul sageli tähelepanuta jäävad, kuid lihaste düsbalansi ja düskineesi vältimiseks siiski arendamist vajavad ning b) teiselt poolt vastupidiselt neid, mis erialase ülekoormuse tõttu vigastustele vastuvõtlikumad on (aitäh Tauno Koovitile mõtte sõnastamisel!).

Kõik see viib välja kohta, kus minu keha on tervikuna tugevam, vigastusekindlam ja kasutuskõlblikum. Ja kui juhtub mõni trauma, siis suudan sellest paremini taastuda, kuna olen oma keha peremees. Mis kõik viib omakorda selleni, et saavutan spordis konkurentide ees eelise.

Füsioteraapia massidesse

Füsioteraapia (või ka teised sarnast tüüpi treeningud) ei ole kindlasti ainult sportlaste pärusmaa. Arvan, et füsioteraapia peaks olema iga inimese nädalaplaanis. Kui sa vihkad mingil põhjusel sportimist, siis on see vähim, mida võiksid enda jaoks teha - kasvõi selleks, et parandada oma elukvaliteeti ning elada täisväärtuslikumat elu.

Neile, kes harrastusspordiga sina peal - mida rohkem üritame kehast välja võtta, seda olulisemaks saavad kehas baassüsteemid. Kunst ei ole mitte joosta 3 x nädalas 10 km, vaid joosta seda aasta aega nii, et kusagilt oluliselt valutama ei hakkaks. Kunst ei ole käia 2 x nädalas maadlemas, vaid teha seda nii, et iga 4 kuu tagant vigastusepuhkust ei tuleks võtta. Kunst ei ole ajateenijana läbi teha täisvarustuses rännak, vaid teha seda nii, et ei peaks järgmised nädal-kaks haavu lakkuma. Kunst ei ole joosta sõpradega tehtud kihlveo peale maratoni, vaid valida endale koormused ja tegevused, mis mitte ei lõhu, vaid ehitavad su keha samm-sammult järjest tugevamaks. Olen oma senise elu- ja spordikogemuse põhjal enam kui veendunud, et suurem osa inimesi peaksid alustama seda teekonda spordifüsioteraapiast. Tegelikult ei saa ma aru, miks sellise tegevusega ei hakata peale juba lasteaias-koolis.

Need kõik on lubatud võtted nii spordis kui ka elus eelise saavutamiseks konkurentide ees!

Vastused lugejate küsimustele

Fänn (15.09.2015 18:53)

Tere Ott!

Mis Sa arvad, kas tänases vormis "Ott" võinuks muuta matši käiku Ayub Tashkilot-iga, kus tuli vastu võtta "ühehäälse otsusega" kaotus. Ning mis arvad kuidas võinuks matš lõppeda?

Tänases vormis „Ott" annaks sellele matšile kindlasti teistsuguse käigu, kus lahendus oleks võinud tulla igas distantsis. Kuigi olin ka siis füüsiliselt väga heas vormis, olid mingid lahendused ja üldine minek ikka poolik - tänaseks on see muutunud.