Kui kõige nooremate hulgas on ülimalt ühepoolsed mängud isegi arusaadavad, sest mõned on treeninud vaid aasta ja mõned juba 3-4 aastat, ent näiteks U18 vanuses kunstlik lõhede tekitamine tundub juba küsitav. Mida annab meeste klassi lävel olevatele mängijatele jalutuskäiguna võetud 40+ võit?

Käesoleva nädalavahetuse eel oli U18 noormeestel meistrivõistlustel peetud 53 kohtumist ja neist 17 ehk sisuliselt 1/3 lõppesid 40+ vahega. Eesti korvpalliliidu inimestet sai päritud nähtusele selgitust. Seisukohti jagavad Keio Kuhi, Henri Ausmaa ja Indrek Ruut.

EKLi peasekretär Keio Kuhi:
„Mina esiteks ei kiirustaks hinnangu andmisega süsteemile, mis lubab nõrgematel noorteklubidel esimeses etapis tugevamatega kohtuda. Võistlussüsteemile saab anda hinnangu hooaja lõpus. Millal siis veel me saaksime täit pilti sellest, mis tase valitseb vanuseklassis üldisemalt? Ses mõttes polegi 53st mängust 17 ühepoolset minu hinnangul liiga palju, kuid on kindlasti indikaatoriks kõigile osapooltele. Otsused on tehtud ja mõeldud pikemas perspektiivis.
Me kõik teadsime seda ette, et esimeses ringis, mis kestab novembri teise pooleni, tuleb ebavõrdseid mänge. Paari nädala pärast saab esimene ring läbi ja moodustuvad vahegrupid. Alagrupietapp peabki selgitama vahegrupid, mis saavad olema oluliselt ühtlasema tasemega. See oli ka selle otsuse põhiline motivatsioon.

Noortekomisjoni esimees Henri Ausmaa:
Iga muudatus võib esialgu pöörata pildi pisut negatiivsemaks, kuid kasu näeb hiljem. Me kindlasti peame neid tulemusi analüüsima hooaja jooksul ja lõppedes. See ei tähenda, et peame rutakalt taas midagi muutma hakkama. Võimalik, et tulevikus peamegi midagi korrigeerima. Siiski tuletan meelde, et seda nn meeste I liiga sarnast võistlussüsteemi toetasid praktiliselt kõik koosolekutel viibinud osapooled.
Suured vahed mängude tulemuses on tekitanud küsimuse võistlussüsteemi kohta, aga võiks tekitada ka küsimuse endale, mida saame teha paremini, et nõrgemaid võistkondi/mängijaid järgi aidata?“

Noortekoondiste peatreener Indrek Ruut:
„Nn vana süsteem ei taganud kahjuks alati olukorda, kus parimad võistkonnad moodustasid eliidi. Esimesse tugevusrühma võis sattuda võistkondi, kes ei vastanud oma tasemelt tugevusrühmale ja ka vastupidi.
Väga tugev võistkond võis olla olukorras, kus ta sisuliselt mängib veebruari lõpuni nõrgemas seltskonnas. Usun, et see olukord peaks olema arusaadav ja selgitab vajadust muutuseks.
Nagu ka Henri Ausmaa viitas, tugevusrühmasi ei kaotatud ära, vaid hooaega alustavad kõik võistkonnad võrdselt tasapinnalt ja esimesed poolteist kuud peavad välja selgitama just need (loe: võrdsed) võistkonnad, kes siis moodustavad vastava tasemega tugevusrühmad.
Teine, minu jaoks vähemalt sama oluline punkt nn eliidi ära kaotamise juures hooaja alguses on see, et „eliidist“ oli saanud nn väljavalitute grupp. Mõni Eesti poiss, kes on näiteks kümme aastat korvpallitrennis käinud, ei teagi, ei ole saanud tunda, kuidas mängivad tema vanused eesti paremad poisid-võistkonnad. Sama puudutab ka treenereid.
Ehk siis: mõte on anda võimalus treeneritele kogeda oma nahaga, kas ta on head tööd teinud, mida ta võib-olla peaks teistmoodi tegema, mis on nõrgad kohad jne. Üsna paljud poisid, treenerid, kes on aastaid nn nõrgemates tugevusrühmades mänginud ei omagi üldse ülevaadet, kuidas ja mis tasemel mängitakse.
Kui sealt altpoolt/nõrgemast võistkonnast aga mõnigi treener teeb õiged järeldused, siis võime loota, et pikemas perspektiivis üldine tase tõuseb. Siiamaani oli olukord, kus puudus väga paljudel treeneritel selge orientiir/kogemus tegelikust tasemest.
Noortekoondise peatreenerina oli mul mitu kogemust, kus mõni treener helistas mulle, et kuule .... mul siin esiliigas üks jube hea kutt, viskab 27 punkti keskmiselt mängus ja kui kutsusin koondise juurde, siis selgus, et kahjuks ta ei ole võimeline selles seltskonnas isegi viis punkti mängus viskama. Uus süsteem tagab selle, et sellised mängijad jäävad silma juba varasemas staadiumis ja neil tekib võimalus ennast võrrelda parematega juba meistrivõistluste käigus, mitte alles koondise laagris.
Loomulikult jääb õhku küsimus, kas nõrgema võistkonna treener üldse tahab mängida tugevamate satsidega ja saada neid "kolakaid" ning võib-olla loobub üldse mängimast. Sel juhul julgen väita, et see treener peaks kõigepealt peeglisse vaatama ja küsima, miks ta seda tööd üldse teeb.

Kolmas olukord, mis tekitab suuri vahesid skoorides, on see, et paljud klubid panevad oma poisid/võistkonnad mängima nö vanemate vahele. Ehk siis näiteks: Audentese B-vanuseklassi poiste treener paneb oma satsi mängima ka A-klassi turniirile, et saadagi just seda kogemust ja "kolakat", mis talle pikas perspektiivis toodab edu.
Kas see on õige või vale otsus, on minul raske kommenteerida, kuid minu isiklik arvamus on see, et tulevikus võiks liikuda selles suunas, et iga laps/võistkond võib mängida vaid ühes vanusegrupis. Vastavalt siis kas oma vanuses või kui laps on piisavalt hea/võimekas, siis vanemate vahel.
Pigem võiks ajakirjanikud külastada neid klubisid, kes saavad „kolakaid“ (just õiges vanuses poistega) ning uurida, mida seal trennis/klubis tehakse, et tasemevahe nii suur on.