Online-intervjuu: Margus Hunt - kettaheitja, kellest huvituvad Ameerika jalgpalliklubid
Hetkel õpin siin ülikoolis (South Methodist University) sporditurunduse eriala. Tulin nii kaugele õppima, sest ma ei tundnud ennast enam mugavalt Eestis. Oleks olnud võimalusi küll jääda Eestisse ja saada hea haridus ning treenida kodus, aga jube pinge oli peal kogu aeg kui võistlesin ja trenni tegin. Iga uus hooaeg oli kas nüüd või mitte kunagi ning kogu aeg oli vaja ennast tõestada, et olen ikka heitja ja suudan äkki Kanterile ära teha.
Kuidas teisse USA-s suhtutakse, kui ütlete, et olete Eestist?
Suhtutud on senini hästi ja paljud inimesed on huvi tundnud Eesti vastu, olen ka enamustele pilte näidanud Eestist. Enamasti ikka küsitakse, et kas ma olen Vene päritolu ja kus see Eesti ikkagi asub. Vahepeal, kui linnakus ringi käin särgiga, millel on "Estonia" suurelt peal, siis kaks korda on isegi tudengid jutule tulnud ja maininud, et nad on Eestit külastanud.
Kumb on Teie jaoks tähtsam, kas sport või õppimine?
Mõlemad on tähtsad, sest mõlemad sõltuvad üksteisest, vähemalt minu jaoks.
Kas USA-sse õppima ja sportima minek oli seotud ka sealse kliimaga, kus on paremad tingimused kergejõustiku harrastamiseks?
Kliima ja tingimused on suhteline mõiste, mul ei oleks olnud ka midagi Eestis treenimise vastu, sest Eestis on head treeningväljakud ja sisehallid. Nagu ma ennem mainisin, siis minu jaoks oli rohkem see ebameeldivuse tunne, et ma ei ole enam ühtäkki piisavalt hea, et Eestit esindada.
Kas teiste USA-s õppivate Eesti sportlastega ka läbi käite?
Tean, et palju ujujad on mööda USA-t laiali, kahjuks ei ole neid näinud, ega nendega suhelnud. Dallase lähedal Dentoni linnas olevas North Texas University's on üks Eesti rahvusega türduk võrkpalli mängimas. Temaga olen korra kohtunud, kui nad SMU's mängimas olid.
Miks 2 kg ketas pole lendama hakanud? Juunioride klassis olid maailma parim.
See on see suur küsimus, millele ma isegi tahan vastust leida, et miks ta lendama ei ole hakanud. Kindlasti oli mingil määral eneseuhkusega tegemist, kuna arvasin, et kui see juunioride oma lendas, et küll see 2kg ketas ka lendab.
Viimasel ajal on suurimaks probleemiks olnud treeningul saavutatud heade heidete võistlustingimustesse üleviimine. Samuti kadus suurel hulgel eneseusku pärast juunioride MMi ja raske oli treenida sedasi. Antud hetkel ma tunnen, et on eneseusk ja töötahe suuremad, kui kunagi varem, lihtsalt on vaja treenida hoolega ja lihtsalt heita kaugele.
Paljud Eesti sportlased on USA-sse õppima ja sportima läinud. Üldlevinud arusaam on, et meie sportlased pole seal edasi arenenud. Mis sa sellisest suhtumisest arvad?
Palju kommentaare oli ka siis, kui ma hakkasin USA-sse tuleku üle mõtlema. Mulle öeldi samu argumente, et keegi, välja arvatud Aleksander Tammert, ei ole sealt hea nahaga välja tulnud. Sellisele argumendile oli lihtne vastust leida, sest ma ju tulingi selle treeneri juurde, kes Tammertist maailmaklassi heitja tegi.
Muidugi see suhtumine on mingilmääral õigustatud, sest see protsent, kes tuleb siit tõesti tasemel sportlasena tagasi, on üpris nigel. Kui on plaan USA-sse tulla, siis kindlasti need sportlased peaksid rääkima teiste atleetidega, kes on USAs käinud ja teavad treenereid ja tingimusi, sest ei ole mõtet huupi tulla.
Millise tulemuse loodad kettaheites uuel hooajal saavutada?
Ei oska praegu arvestada, ma tahan lihtsalt palju võistelda ja saada võistlusmõnu tunda taas. Suvel kodus olles tundsin kõvasti igatsust võistlemise vastu.
Kas kettaheite või ameerika jalgpalli treening on füüsiliselt raskem?
Usun, et mõlemad on omamoodi rasked. Kui mul oli võimalus Alekna ja Tammertiga treenida, siis nende trenn sisaldas kõvat ja intensiivset jõutreeningut. Ameerika jalgpall trennid on küll pikad, aga sellel alal on vastupidavust tarvis kõvasti. Kui aga tahad tippu jõuda professionaalse sportlasena, siis ei ole vahet, mis ala jaoks trenni teed, kõik on füüsiliselt raske.
Kui palju sa hetkel kaalud? Kas oled viimasel ajal juurde võtnud seoses ameerika jalgpalli mängimisega või mitte?
Hetke kaal on kuskil 123kg juures. Minu suur mure oli augusti kuus, kui siia laagrisse tulin, et võin kaotada kõvasti kehakaalu, kuna treeningud olid rasked ja pikad. Õnneks õige toitumise ja pideva vedeliku tarbimisega suutsin kaalu hoida stabiilsena ja seega nüüd, kus on kergem hooaja pool, siis olen suutnud mõned kilod juurde võtta.
Mida teie ameerika jalgpalli positsioon väljakul endast kujutab (DE)? Millised on Teie ülesanded?
Ausalt öelda, siin on jube raske seda positsiooni kirjeldada, kui mul oleks paber ja pliiats, siis ma suudaks seda palju kergemini seletada. Kui aga asja lihtsalt seletada, siis mul on kaks ülesannet; kui on sööt, siis pean iga võimalusega vastaste mängujuhini saama, aga kui on jooksumäng, siis pean oma positsiooni hoidma. Peamiselt mina pean lähtuma sellest vastasmängijast, kes on minu vastas, sest tema liigutused ja asendid reedavad täpselt ära, kuhu suunas pall läheb.
Kas jõunäitajad (rinnalt surumine/poolkükk raskusega jms) on pärast jalgpallitreeningute algust paranenud või on vastupidine efekt tunda? Sama küsimus ka kiirusnäitajate kohta?
Kui laagris olime augustis, siis oli raske hoida jõunäitajaid üleval, üritasin teha nii palju kui võimalik. Kui aga hooaeg pihta hakkas, siis Wollman kirjutas mulle treeningplaani valmis ja alguses oli raske seda täita, sest tundsin ennast nõrgana. Nüüd on enesetunne parem ja jõunäitajad on taas isikliku rekordi kandis. Kiiruse poolest, ma usun, et olen kiiremaks läinud, sest jooksmist on siin kõvasti.
Kas juba ülikooli tasandil on ameerika jalgpalliga võimalik raha teenida või mängitakse enamasti tasuta oma ülikooli eest?
Raha ei ole siin kindlasti võimalik teenida. See on kõik reeglites kirjas. Ülikoolis mängimine ei olegi niivõrd raha teenimise mõttega, rohkem on see üldtuntus, mis on ülikooli spordi vastu. Au oma ülikooli esindada on peamine.
Kuidas eestlase jaoks sellise tundmatu ala nagu ameerika jalgpalliga kohanemine läheb? Kas see on raskem, kui algselt arvasite või vastupidi? Mis on teie jaoks kõige raskeim ameerika jalgpalli puhul?
Kohanemine minu jaoks on läinud hästi, sest ma suudan kiireti õppida ja kähku järjele saada. Raskuse poolest on ta täpselt sellise raskusega nagu ma ette kujutasin, palju eneseületamist tuleb teha ja ei tohi alla anda. Kõige raskem on vast vastaste mängu tundmine ja osata seda juba enne mängu välja lugeda, mis nad teha võivad. Selle jaoks me vaatame iga päev videot iga nädala vastaste kohta ja kogume infot.
Kui tihti koduigatsus kimbutab?
Kindlasti vahepeal tuleb peale, praegusel hooajal mitte nii tihedalt, kuna päevagraafik on nii tihe, et mõtled rohkem oma tegemistele. Kuigi, kui koduigatsus tuleb, siis tuleb ikka korralikult, sest mingi osa minust tahab kodus, perekonna ja sõpradega olla ja teine osa tahab siin olla ja trenni teha. Tegelt on kolmas osa ka, kes tahab lihtsalt puhata sellest pikast hooajast!
Kas sulle on pakutud ka lepingut mõnes ameerika jalgpali meeskonnas? Kui reaalseks sa pead, et sellise pakkumise tulevikus pärast ülikooli lõpetamist saad?
Veel ei ole pakutud ja arvatavasti ei tuldagi pakkuma lähima aja jooksul, sest meil noortel on keelatud talendiotsijatega rääkimine. Tähendab rääkida võime nendega, aga mingeid tehinguid ei tohi sõlmida, ei suulisi, ega kirjalikke.
Seda, kas kunagi mind profiliigasse värvatakse, on raske hetkel öelda. Olen kuulnud, et paljud meeskonnad on juba küsinud minu järgi ja teavad mis ma teinud olen, aga kõvasti on veel õppimist ja treenimist, et oleksin valmis proffiks hakkama.
Kas arvad, et suudad kahele alale korraga keskendudes jõuda tippu? Praegu on tunne, et raiskad oma parimad aastad kusagil teisejärgulises ülikooli jalgpalliklubis, samas kui kettaheites pole loodetud arenguhüpet tulnud. Kas poleks mõttekam keskenduda ainult ühele alale?
Ma usun, et antud olukorras on mõlemad alad üksteisele kasulikud. Mulle kuulub meeskond ja meeskondlik vaim ära ja vaheldus midagi muud teha. Raske on kindlasti teha mõlemat ala, aga minu jaoks ei ole praegu parimad aastad, kettaheitjate jaoks on parimad aastad pärast 25 eluaastat. Arenguhüpe ei ole küll tõesti võistlustega saavutatud, aga see on praegu käimas, lihtsalt peame oskama heita võistlustel sama hästi kui trennis.
Peab olema palju eneseusku, et jõuda tippu, see aitas mul juunioride MMil kaks kulda võita, pärast seda enseusk kadus ja hakkasin uskuma, et ma enam kaugele ei heida. Õnneks siia tulles Wollman suutis minuga palju aega veeta ja suutis mind endasse taas uskuma panna. Ma olen patrioot ja tahan Eestit esindada maailma kaardil, ükskõik, millisel alal see juhtuma peaks!
Kas on ka plaan üldse veel kergejõustiku, kettaheite juurde tagasi naasta või jääbki põhialaks ameerika jalgpall?
Olen palju Eesti meediale ja fännidele öelnud, et kettaheide on minu jaoks põhiala. Kahjuks ei ole nii palju ketast heita saanud hetkel, kui oleks tahtnud, aga ma üritan alati staadionile minna, kui suudan. See, et ühtäkki räägitakse minust, kui mingist suurest Ameerika jalgpalli superstaarist on jabur.
Kuna Eestis teiseks numbriks tõusete kettaheites (Kanteri järel)?
Eks aeg näitab!
