Andrus Veerpalu unistab 50 km kuldmedalist

Uskumatu mees Andrus Veerpalu tahab jätkata uskumatute asjade kordasaatmist ka aasta pärast Vancouveri taliolümpialt – tal puudub ju 50 km sõidu kuld!

•• Andrus, sinust sai 38-aastaselt vanim suusatamise individuaalne maailmameister. Kui oluliseks seda fakti kullavõidu kõrval pead?

Pole sellele mõelnudki! Ei tunne ennast nii vanana, et ei võiks veel tipptasemel sõita.

•• Kui tõsiselt sa pärast viimast, poolteist aastat tagasi tehtud põlveoperatsiooni endasse uskusid, et jõuad tagasi tippu?

Ikka uskusin, et on võimalus tagasi tulla – muidu poleks nii tööd rabanud. Lootsin kohe tagasi tippu jõuda, aga põlv ei lasknud.

•• Kuidas häiris su naasmises kahelnud kiibitsejate sosin?

Ma ei pööranud sellele eriti tähelepanu, aga tundsin siiski tõestamisvajadust. Mingil ajal, kui paranemine ei sujunud loodetult ruttu, tulid väikesed kahtlused.

•• Mis motiveeris jätkama?

Mõnes mõttes ka see põlvejama.

•• Ütlesid pressikonverentsil, et Liberecis on su viimane MM – kas tõesti?

Pigem on jah viimane MM, aga väga ei tahaks ennustamisega te­geleda. Oli plaan kuni Vancouveri olümpiani paar aastat tõ­siselt treenida ja üritada, seejärel saab edasi vaadata, mis juhtub.

•• Kas enne MM-i jõudsid kõik vajaliku teha?

Olen väga rahul. Klassikasõitudes olin enamasti esikümne piiril, ainult mõni üksik võistlus läks kehvemini. Varasematel hooaegadel on olnud rohkem tagasilööke. Nüüd olen tänu kogemustele rahulik – jäin rahulikuks ka jaanuaris, kui haigestusin pärast Tour de Skid põskkoopapõletikku. Da­vosi laager kujunes väga heaks. Valdidentro MK-etapil jaksasin korralikult pingutada hoolimata tugevatest treeningutest, teadsin, et jõuan tippvormi.

•• Kas startisid enesekindlana?

Seisund oli tõesti hea, aga suusavalik kujunes keeruliseks. Õnneks kõik klappis. Isegi väga hea vormiga võinuks jääda kümnendast kohast tahapoole, kuna ilm oli nii riskantne. Valisin määrdeta suusad, mis toimisid proovialas hästi, aga ma ei saanud neid võistlusrajal proovida. Kahtlesin kõvasti, kui võrdlesin seda paari määritud suus­kadega.

Suusavaliku langetasin rajalt kuuldud vaheaegade põhjal – Lauri (füsioterapeut Lauri Rannama – toim) jälgis stardis, kes milliste suuskadega rajale läheb, ja andis infot. Määrdeta suusad valinud mehed sõitsid paremaid aegu.

•• Miks alustasid väikese varu­ga?

See tekitab lühikesel ringil hea tunde, kui on mingi varu ega lähe nii krampi, et enam midagi lisada pole. See annab positiivse emotsiooni, kui suudad rasketel rajalõikudel sekundeid tagasi teha.

•• Mis on sul tippspordis veel saavutamata ja sunnib 38-aastaselt jätkama?

Eks järgminegi aasta tuleb mulle veel huvitav. Ma pole ju 50 km klassikasõidus suurvõistlustel kul­da võitnud. Kuigi kaks hõbedat küll juba on, aga olümpia on igale sportlasele kõrge eesmärk.

•• Sa peaksid teadma, et Eestis ei ole veel kolmekordseid olümpiavõitjaid!

Jah. Miks mitte olla esimene kolmekordne olümpiavõitja, aga prae­gu ma sellele eriti rohkem ei mõtle.

•• Liberecis võib sul ilma ja rasket rada arvestades avaneda medalivõimalus ka paarissprindis – kas osaled?

Seis tundub praegu hea ja patt oleks mitte proovida.

•• Kas praeguses eas on raskem tippvormi jõuda kui nooremana?

Kahtlusi tekib ikka, sest võimalusi, kuidas harjutada, on ju palju. Olen võrrelnud oma tegutsemist eri aastatel ja püüdnud leida kõige kindlama mudeli. Mul aitab õigel ajal heasse vormi jõuda see, et valmistun tõsiselt kindlateks võistlusteks ja võtan ülejäänud võistlusi ettevalmistusena. Keskendusin vaid MM-iks, võistlesin MK-sarjas raskete treeningute vahel, lasin alles sel nädalal koormusi alla.

Eks Mati (Alaver – toim) on ka hea treener olnud ja pidevalt head nõu andnud. Tean, et ta räägib enda tarbetusest, aga talle tuleb suur tänu öelda.

•• Kuivõrd tunned hirmu, et põlveprobleem võib end uuesti ilmutada ja purustab lootuse võistelda Vancouveris?

Olen lootusrikas, et probleeme enam ei teki. Nende vältimiseks püüan end treeningutel teatud asjadega tagasi hoida. Möllan piiri peal – tuleb kogu aeg jälgida, et ei teeks endale liiga ja et teeksin suusatamise jaoks õigeid asju. Ma pole pärast operatsiooni loobunud jalalihaseid tugevdavatest eriharjutustest, et palju probleeme valmistanud põlvel oleks kindlam tugi.

•• Mida su mantlipärija, vanem poeg Andreas pärast võitu ütles?

Pole jõudnud temaga veel rääkida (intervjuu toimus kolm tundi pärast 15 km sõitu – toim), ainult naisega õnnestus paar sõna vahetada. Kui enne võistlust Andreasega rääkisime, peatusime pikalt ainult tema võistlemistel. Kas temast tuleb mantipärija, seda ei tea – ta tahab ja treenib ning ma aitan.

Refereeritud artikli täistekst Eesti Päevalehes