Jalgpall pingete maandajana. „Tänu jalgpalliklubile peab paidelane „meie“-ks ka mõnda mustanahalist inimest.“

Novembris toimunud Jalka konverentsi lõpetas traditsiooniline vestlusring, mille teema oli sedapuhku „Jalgpall kui inimeste ja hulkade käivitaja“. Aruteluringis osalesid psühholoog ja kasvatusteadlane Mati Heidmets (MH) ning ajaloolane ja pedagoog David Vseviov (DV). Tavapäraselt juhtis keskustelu kirjandusteadlane Joosep Susi (JS).

Avaldame siinkohal kokkuvõtte kõlanud mõtetest, mis ilmus esimest korda „Jalka“ jaanuarikuu numbris.

JS: Mulle tundub, et meie teemaga külgnevaid teemasid on täna olnud päris palju. On räägitud mõjust fännidele ja sellest, mis tingib sellise käitumise. Kui sellele teemale mõtlesime, siis see tõukus laiematest küsimustest: miks inimesed ikkagi tribüünidel ja televiisori ees nii käituvad? Paiguti võib ju isegi kõrgelt haritud inimene tribüünidel kui metsaline käituda.

Ühelt poolt räägitakse jalgpallist kui kogukondade ühendajast, teiselt poolt kui nähtusest, mille kaudu elatakse metafoorselt välja poliitilisi ühiskondlikke konflikte. Jalgpallikirjanduses räägitakse jalgpalli vaatajast ühelt poolt kui asjatundjast, kes on sõltumata hariduslikust taustast minetanud intellektuaalse ratsionaalse mõtlemise, aga samal ajal on ta erialaliselt ehk jalgpalliliselt väga teadlik. Tribüünil käitub vaataja võrreldes igapäevaste mustritega hoopis teisiti. Küsimus on väga lihtne: miks? Minu esimene küsimus teile on aga see: kuidas te sellise kirjeldusega suhestute?

MH: Võiks ju küsida: mida jalgpall inimesele annab? Suures plaanis oli see kirjas Martin Ehala ühe slaidi kahel viimasel real, kus oli selline mõte, et see pakub kaht asja. Ühelt poolt kuuluvustunnet, meie-tunnet ja selle kaudu sotsiaalseid paitusi: kui minu meeskond võidab, on mul kohe parem olla. Kui Eestil on hästi läinud, tunnen seda kohe enesepositiivse tundena. Mul on üks tuttav, kes isegi sõltub seda tüüpi positiivsetest paitustest – tal oli komme, et kui Eestil läks ükskõik millisel spordialal hästi, siis ta vaatas õhtuseid spordiuudiseid umbes viis korda järjest, et saada seda mõnusat tunnet veel ja veel kätte. See on asja üks pool.

Teine pool, mida jalgpalliruumis olek nähtavasti pakub, on see, et eks meil kõigil on sees natuke stressi, viha, rahulolematust, Martin Ehalal oli kirjas ka agressiivsus. Jalgpall on üks ventiil, mille kaudu seda välja lasta, sest staadionil on reeglid natuke lõdvemad kui elus. Seal võib karjuda, sõimata, olla oluliselt teises liinis kui igapäevaelus. Paljude inimeste jaoks on see tõenäoliselt koht ja võimalus end välja elada. See on küll reeglistatud, kuid mitte nii palju kui tavaelu. Suures plaanis on jalgpall seepärast väga kasulik asi – ta on väikeste positiivsete sotsiaalsete paituste vabrik, mis annab meile aeg-ajalt võimaluse tunda, et oleme tublid.

JS: Või ka sotsiaalsete hoopide, kui halvasti läheb?

MH: Jah, aga nagu psühholoogia õpetab: neid üritab inimene vältida. Sel õhtul ma ei vaata spordiuudiseid, kui juba tean, et sealt midagi halba tuleb! Sellise ventiilina on jalgpall väga hea asi.

DV: Jah, nii see on. Põhimõtteliselt ei ole see reaktsioon sellele, mis väljakul 45 + 45 minuti jooksul toimub, inimkonna ajaloos midagi unikaalset. Need reaktsioonid ja jaotumine vastavalt sümpaatiale on meile tuttavad näiteks nii Rooma variandis gladiaatorite näitel kui Bütsantsi variandis hobuste võidusõitude näitel. Ja mingis mõttes on selline emotsioonide puhang võrreldav ka sündmustega meie ajaloost tuttavate sündmustega, näiteks pronkssõduriga. Jalgpalli spetsiifika seisneb selles, et neid emotsioone pakutakse heal juhul kolm korda nädalas – sa tead, oled valmis ja saad minna.

Minu jaoks on siin huvitav veel puhtbioloogiline aspekt. Oleme tõesti ju karjaviisilised elukad, tahame kuskile kuuluda – siit see fänlus –, kambana tunneme end kindlamalt, samas saame ka eristuda. Jalgpall pakub meile midagi sellist, mida pakuvad ka ajakirjad Kroonika, Mood ja nii edasi, aga kuidagi väga ehedal kujul: saame seda demonstreerida ja välja näidata. Kui hakata inimese väliskihti maha kraapima, siis selle alt tuleb välja väga palju ebameeldivat. See atmosfäär pakub väljundi sellele, mis on kuskil aluskihtides peidus: saame poolteist tundi endale lubada midagi sellist, mida mõnes teises situatsioonis lubada ei saa.

Üks huvitav moment veel, mida on kindlasti analüüsitud – COVID-19-aegne jalgpall, kui publikut staadionitel polnud. Ega minagi pole palju staadionitel olnud, aga see, et näed televiisorist vaadates mängijat JA publikut, toob ka televaataja kuidagi publiku hulka. Taipasin, et vaadates mõnda mängu, kus publikut polnud, ei olnud ka tunne üldse see. Istusin oma diivanil nii nagu ikka, aga midagi jäi ikka puudu.

JS: Paljud nendest tunnustest võiksid ju sobituda kõikidele spordialadele, aga tundub, et jalgpallil on mingisugune universaalsus: esiteks sobitub see sisuliselt kõikidesse kultuuriruumidesse, teiseks ei mängi taustsüsteem eriti rolli ja kolmandaks: võime ju vehklejate võite vaadata viis korda, aga tundub mõeldamatu, et vehklemine tribüünil sellise reaktsiooni tooks.

DV: Huvitav võrdlus: hokis kakeldakse väljakul tunduvalt rohkem kui jalgpallis, aga publikule see vist eriti üle ei kandu.

MH: Ma astuks hoki kaitseks välja. Mäletan ammuseid aegu: seitsmekümnendad aastad, Tartu ülikooli Pälsoni ühika puhketuba – seal oli telekas üleval ja hokit mängisid Nõukogude Liit ja Tšehhoslovakkia. Ja see lärm, kui tšehhid värava lõid… mitte sellepärast, et nad ilusasti mängisid, aga sellepärast, et nad lõid Nõukogude Liidule värava! Kogu ühikas värises. See oli ka üks võimalus, kuidas poliitilist hoiakut välja näidata.

DV: Mäletame ju hästi ka jalgpallist Eesti–Venemaa matši ja reaktsiooni loosungile, mis seal väljas oli: et peremehed tulid tagasi.

MH: Seitsmekümnendatel Eesti jalgpalli nagu väga ei olnudki. Võibolla keegi kuskil mängis, aga selline ühendaja nagu tänapäeval ta veel ei olnud. Hoki ei olnud küll Eesti hoki, aga see andis võimaluse näidata oma positsiooni ja seda, et oled vastu – kuigi ühiskonnas ei saanud seda ju kõva häälega välja öelda.

JS: Paar aastat tagasi oli siinsamas jalgpallikonverentsil semiootiku poolt tehtud ettekanne, kus väideti, et jalgpalli mõju ei saa me tuletada ei reeglitest ega mängu olemusest, vaid mängu tuleb võtta mingisugused muud küsimused. Mis need on, seda ei osatud öelda. Tihtilugu näeme küll seda, et sport toimib kuidagi metafoorselt, isegi metonüümiliselt, kus üldistatakse tunnuseid ja ideoloogilisi küsimusi, aga jalgpall suudab maailma eri piirkondades iganädalaselt inimeste identiteeti põlistada. Kas sellele võiks leida vastuse: miks just see ala? Mis seal tribüünidel ikkagi toimub?

MH: Jalgpalliinimeste seas tuleb muidugi jalgpalli kiita – kuidas teisiti? (Naerab – toim.).

JS: Tänase päeva esimene ettekanne oli näiteks sellest, kuidas jalgpallimängijad on sitapead.

MH: Ma arvan, et seesama sitapealisus kehtib mitte ainult jalgpallikontekstis, vaid ka paljudes eluvaldkondades ja tõenäoliselt ka teistel spordialadel. Ju siis on jalgpallil tõesti mingisugused tunnused või omadused, mis on teda mõlema funktsiooni täitmisel – nii paituse tegemisel kui agressiivsuse väljaelamisel – kuidagi esiplaanile tõstnud. Võibolla on siin faktoriks, et jalgpall on tiimitöö? Lisaks ka see, et mäng on suhteliselt arusaadav ka mittepühendunud inimesele.

Mäletan, kuidas olin kunagi Ameerikas ja sõbrad viisid mind pesapalli vaatama. See on niisugune mäng, millest keegi mitte midagi kunagi aru ei saanud: miks nad seal jooksevad ja miks nad seal taovad? Mulle prooviti kõike ära seletada ja räägiti, kuidas ma kohe seda mängu armastama hakkan, aga ma ei saanud ikka midagi aru. Aga kuna pooled staadionil olevatest inimestest olid punaste nokamütsidega ja ülejäänud mingite triibulistega, hakkas mulle lõpuks tunduma, et ma olen punaste mütside poolt, kuigi ma ei saanud üldse pihta, mis platsil toimus. Sellise massipsühhoosi või massi kaasahaaramise võime on jalgpallil millegipärast suurem kui näiteks vehklemisel, malel või laskmisel.

DV: Selleks, et jalgpalli mängima hakata, pole ju lisaks pallile peaaegu mitte midagi vaja. Võrkpalli puhul on ikka tarvis võrku, korvpalli puhul peaksid kuskil olema rõngad, kuhu visata. Oleme ju kõik alustanud niimoodi, et paned kasvõi kaks tellist väravateks või kasutad väravana majaseina või naabri aknaalust. Või tähistab väravat klaasiklirin – siis on eriti hea, tead kohe kindlasti, et läks sisse (naerab – toim.)! See on ka kindlasti üks tegur, et alustame selle mänguga suhteliselt varakult. Teatud valdkonnad, näiteks vehklemine ja ratsutamine, eeldavad vanematelt ka materiaalseid vahendeid, aga jalgpall võib olla ka mingisugune kaltsudest tehtud kera, mida annab taguda.

JS: Oleme rääkinud sellest, et jalgpalli juures avalduvad inimese varjatud küljed. Kumb siis parem on, kas lifti sodida või avalikult tribüüni peal räusata, nii et kõik näevad – võid ju isegi telekasse sattuda?

DV: Eks see on ikka kultuuri küsimus. Ma vaatan ka kodus jalgpalli, aga eriti ei räuska.

MH: Mina küll arvan, et parem on see, kui inimesed staadionil ja pärast õllebaarides karjuvad, vehivad ja kaklevad, selle asemel et hakkavad sõda pidama või läheb kuskil tõsiseks arveteklaarimiseks. See on niisugune sisemiste pingete väljaelamine. Jalgpalliruumis on see ikka kuidagi reeglistatud, üle piiri ei saa väga minna. Kui see osa inimeste puhul neid aitab, on see suurepärane – see on jalgpalli üks tähtis funktsioon.

Kui seda mõtet edasi arendada, siis ühiskonnas on palju pingeid ja rühmadevahelisi erimeelsusi – kui jalgpall aitab neid natuke maandada, siis võiks ju seda kõike laiendada, et mitte ainult Nõmme ja Paide vahelisi pingeid maandada. Võiks ju teha kaks meeskonda Rail Balticu pooldajatest ja vastastest, vaat siis saaks staadionil igasuguseid emotsioone välja elada ja ei peaks väljaspool staadionit nii palju kaklema.

DV: See, Mati, on ju tegelikult väga kurb, aga nii see paraku on. Analoogia oli ju vist mõnedes Jaapani firmades, kus pandi kuskile nurka nukk. Kui ülemus ei meeldinud, siis talle naeratasid, aga pärast läksid ukse taha ja virutasid nukule jalaga. Seda funktsiooni auru väljalaskmise mõttes jalgpall kindlasti täidab. Teine küsimus on see, kas meile inimestena on seda üldse vaja – aga ju peab see siis vist niimoodi toimuma. Samas mõnikord pealtvaatajana see häirib, kui kuskil läheduses on laamendav ja ropendav purjus seltskond.

Mulle tuli meelde, et enne Venemaal toimunud MMi hooplesid venelased, et inglased küll kaklevad, aga meie teeme enne veel trenni ja siis valmistume nendeks lööminguteks tõsiselt, nii et alati ei ole see spontaanne. Teatud ideoloogiad, teatud autoritaarsed süsteemid võtavad seda ikka kohe niisuguse tõsise ülesandena.

JS: Üldiselt on loogika ju ikkagi selline, et inimene läheb võrdlemisi teadlikult tribüünile, näiteks iga nädalavahetus. See on ju võrdlemisi teadlik ja ohutu pingete maandamine, isegi kui me otseselt ei teadvusta, et nüüd siin pingeid maandame. Eri ettekannetest on aga läbi käinud nii-öelda mängu piiri hägustumine – väga paljudes kontekstides me ei võta seda mängu enam mänguna, vaid ta hakkabki tunduma tegelikum, kui see reaalselt on.

DV: Kui ma ei eksi, siis mõne klubi fännid hüppavad mängu ajal hoopis seljaga platsi poole. Kas neid huvitab jalgpall? Ma ei tea, võibolla on tegu nii võimekate inimestega, et nad suudavad kuklaga vaadata.

JS: See seostub juba viimase ettekandega, kus Marek Volt rääkis alandamisest. See on väga selge selline akt, kus me alandame vastasvõistkonna poolehoidjaid ja mängijaid: me isegi ei taha vaadata, oleme nii kindlad.

DV: Muuseas, nad ei näe ju ka oma meeskonda. Tuletan meelde, et platsil on vist kaks meeskonda väljas… Mida see meile ütleb? Ütlebki seda, millest me räägime: jalgpall on selle seltskonna jaoks teisene, see pole oluline. Seal võiks toimuda ükskõik mis alates gladiaatorite võitlusest ja lõpetades kioskite purustamisega, pole vahet.

MH: Jalgpall ongi vist praeguseks ajaks jõudnud sellisesse staadiumi, et see on elu osa. Puhast mängu, võtteid ja sööte saab ka nautida, aga kui Eesti mängib, siis naudid ju vist ikkagi rohkem seda, et see meeskond esindab meid, kas jäid alla, said üle või tegid viigi…

DV: …või kaotasid mitte väga suurelt?

MH: Olla rõõmus seepärast, et eestlased mängisid hästi, kuigi 0 : 7 kaotasid, on raske. Jalgpall on ikkagi saanud päriselu osaks ja teistpidi võttes on päriselu järjest rohkem ka mänguliseks muutunud. Psühholoogias on igasuguseid vahvaid raamatuid kirjutatud selle kohta, kuidas inimesed mängivad perekonnasuhteid: närvis emme, kuri issi, paha ämm. Need on mängulised rollid, see ei ole enam seda tüüpi päriselu nagu Tammsaaret lugedes. Mäng on jõudnud ellu ja elu on jõudnud ka jalgpalli, sest saan aru, et väga paljude jalgpalli sees olevate inimeste jaoks on see, kuidas jalgpallis mingil võistkonnal läheb, üks elu keskseid küsimusi. Selle taga võib olla infarkt, depressioon, tohutu rõõmupuhang või mis iganes.

JS: Mulle on tundunud kummaline, et teame, et jalgpall on puhas mäng isoleeritud ajas ja ruumis, aga kui vaatame näiteks ajakirjandust, siis näeme, et seal võetakse seda peaaegu sama tõsiselt kui näiteks poliitikat. Tundub, et seal kaob see mängu piir täiesti ära.

DV: Paljude vaatajate jaoks ongi see ju enam kui mäng. Teame ju juhuseid, kus Ladina-Ameerikas on väravast mööda löönud jalgpallur maha lastud või kohtunikku niimoodi ähvardatud, et teda tuleb politseiga kaitsta. Samas positiivse poole pealt on ka ju selliseid fänne, kes võtavad oma puhkuseid vastavalt sellele graafikule, kuidas riigi koondis mängib, ja külastavad riike vastavalt sellele, kuhu koondis parasjagu sõidab. See on elustiil ja elustiil on valik: kes tegeleb pildistamisega, kes püüab kala, kes elab oma meeskonnale kaasa. Neid inimesi on ju miljoneid.

MH: Kõik jalgpalliinimesed, kes siin istuvad ja kes meid kuskil toru kaudu kuulavad, võivad uhkust tunda: nende tegevusvaldkond on väga suur tükk tänapäeva elust ja omab siirdeid paljudes eluvaldkondades, alates riigivalitsemisest kuni rahaliikumiseni.

JS: Aga mis siiski inimesega toimub, kui ta tribüünil üksi on – kuidas see meie-tunne tekib? Pesapalli näitel sain aru, et see tekib kuidagi iseenesest, näeme punaseid ja triibulisi nokatseid. Mis inimesega toimub?

MH: Toimub see, mida me kõik siin maailmas otsime: otsime tunnustust ja neidsamu paitusi, otsime tunnet, et on mingi seltskond, mingi suurem rühm, mille osalised me oleme. Kui sellel seltskonnal läheb hästi, siis tunnen end nii-öelda tõstetuna ja see on tegelikult üks inimese põhivajadusi – olla sotsiaalselt tunnustatud ja saada teiste inimeste käest positiivseid signaale. Kui istun staadionil, kus kõik on ühtmoodi riides ja laulame koos laule ja veel meie vend lööb värava, siis see on ju nauding, rõõm. Paljud inimesed otsivad selliseid asju.

DV: Huvitav on see, et see ühtekuuluvustunne on mitte ainult jalgpalli, vaid ka teiste spordialade puhul väga spetsiifiline. Kui kuulun mõnda parteisse või organisatsiooni, siis saan ju väga harva tunda sellist naudingut, mida pakub kuulumine võitjate hulka. Jalgpalli puhul – jätame need tabeli päris viimased meeskonnad kõrvale – on ju kaks-kolm korda nädalas 50-50, et ma mitte lihtsalt ei kuulu kuskile, vaid kuulun võitjate sekka, ja see on vägev tunne. Näeme ju, kuidas need inimesed staadionilt väljuvad ja kui löödud teised on – löödud, aga teadmisega, et võibolla võtavad nad järgmisel nädalal revanši. Seda jalgpall pakub, aga seda ei paku kuulumine ei filatelistide ühingusse, ei poliitilistesse parteidesse. Valimised võib ju võita, aga see on iga nelja aasta tagant.

JS: Paljude klubide fännide puhul on ju retoorika aastast aastasse võrdlemisi sarnane: see aasta ei õnnestunud, aga juba poole hooaja peal hakatakse rääkima, et järgmine aasta on kindlasti meie aasta. See käib väga tsükliliselt.

DV: Suurepärased kommentaatorid oskavad neid asju ka niimoodi esitada, et 0 : 7 kaotus on tunduvalt parem kui eelmine kord saadud 0 : 8. Jälle võit! Eks see pakub mõnusat tunnet.

MH: Jah, sest positiivne enesehinnang on inimese elus üks tähtsamaid asju. Seda sellist tüüpi asjad, mitte ainult jalgpall, kogu aeg taastoodavad. Seda on vaja, sest see hoiab toonust üleval ja ka meie-tunnet kas siis rahvuse, regiooni, linna või mingil muul tasemel.

DV: Jalgpall pakub näiteks korvpallist sagedamini juhuslikke võite, mis võimaldab ka väikestel nagu meie rõõmu tunda – naaseme näiteks selle võidu juurde Venemaa üle, mida võib ikkagi teatud mõttes nimetada suhteliselt juhuslikuks võiduks. Neid valdkondi, kus võiksime analoogseid võite saavutada, ei ole väga palju. Rahvustunne, uhkus, rõõm – kogu ajalugu tuleb meelde, kõik 700 aastat orjust ja nii edasi. Need on vägevad emotsioonid – ja jalgpall pakub selliseid.

JS: Jalgpall tundub mingi külje alt salakaval. Ühelt poolt räägitakse jalgpallist kui ehtsast näitest nüüdismaailma globaliseerumise kohta, teiselt poolt aga nähtusest, mis põlistab selgelt kogukonnatasandit või rahvuslikku tasandit. Praegusel hetkel ei ole aga suur osa Eesti jalgpallihuvilisi ju mitte oma kogukonnaklubi poolehoidjad, vaid saavad positiivset emotsiooni hoopis seepärast, et kusagil Inglismaal on mõni klubi, mis võidab.

MH: Võibolla on see jalgpallifännide puhul tõesti nii, aga kui võtta Eesti rahvast üldse, siis on ikkagi Eesti koondise saavutused või läbikukkumised need, mis panevad emotsioonimasina tööle. Neid, kes mingit Inglise kolmanda liiga klubi jälgivad, ei ole ilmselt Eestis väga palju.

On üks asi, millest ma jalgpalli juures siiamaani päris hästi pole aru saanud. Saan aru, et rahvuskoondiste tasemel toimuvad mõõduvõtmised toodavad rõõmu ja kurbust, aga kogu klubifänlus, eriti kui see klubi pole nii väga regionaalne… Ma pole võibolla nii palju arenenud, aga mul on raske ennast niimoodi sättida, et üks Manchesteri klubi oleks hingelähedasem kui teine. Samas on palju inimesi, kelle jaoks see on nii.

DV: Minu jaoks on ka Eesti jalgpalli puhul üks erakordselt positiivne moment selles, et ta on viinud meie arusaamise pseudoväärtustelt tõsiste väärtuste tasandile. Näitena kujutan ette, et tänu jalgpallimeeskonnale peab paidelane „meie“-ks ka mõnda mustanahalist inimest. See on erakordselt oluline. Oleme ju jalgpalli näiteks toonud, mina olen seda teinud juba ammu-ammu seoses integratsiooniga – jalgpallifännid on ju need, keda selle kaudu kasvatatakse. Nad saavad aru, mis on tõeline meie: mitte nahavärv, vaid see, kuidas ta suudab väravaid lüüa, on antud kontekstis tunduvalt olulisem. Seepärast on jalgpallil minu meelest Eesti väikeste kohtade tähenduses ka suur roll. Nad pole Paides kunagi varem mustanahalist inimest näinud! Nad on ainult arvanud, et kui ilmub, siis näita ust, aga nüüd tuleb välja, et laseme hoopis väljakule.

JS: Räägitakse tippjalgpallis pikkade traditsioonidega klubidest, kellel on väga suur fännibaas, aga mängijad pidevalt vahelduvad. Ükskõik kes sinna tulevad, on päevapealt „meie“, aga samal ajal ei pruugi klubis olla mitte ühtegi sama riigi esindajat. Mõned inimesed näevad selles ka mingil moel ohukohta.

MH: Olen Pärnust pärit – minul oleks sellist Pärnu klubi raske toetada või raske sellele emotsionaalselt kaasa elada, kui seal ühtegi pärnakat ei ole. Saan aru, et see võib olla sümboolselt Pärnu esindus, aga kui seal kohalikku lõhna küljes ei ole, siis… Võibolla on see jälle arenematuse küsimus, aga mul ei tekiks siis kaasaelamise tunnet. Tahaksin ikkagi, et oleksid kohalikud poisid, kellele plaksutada ja kelle poolt karjuda.

DV: Eks nad teatud aja möödudes muutuvadki kohalikeks poisteks.

MH: Kui Pärnu meeskond koosneks ainult Kameruni poistest, siis… usun, et minu lapselapsed on juba nii arenenud, et nad võtavad seda loomulikuna, aga mul on veel väike barjäär ees.

DV: Kui Pärnu suudaks osta Kameruni poisse, kes veaksid eurosarjas poolfinaali välja, võibolla siis?

JS: Oleme palju kuulnud sellest, kuidas jalgpall on koht, kus saab pingeid maandada ja ennast välja elada, umbes nagu kuskil liftis või tualettruumis, kus end vahel igapidi välja elatakse.

DV: Hiljuti sattus kätte üks raamat grafitist Pompeis. Täpselt sama! See on ikka vägev tunne – 2000 aastat tagasi võeti nuga välja, ja ikka samad tekstid, midagi pole muutunud.

JS: Loodetavasti võib siis eeldada, et jalgpallifännid sodivad tualettruumides vähem kui kõik teised inimesed. Aga ma ei ole kindel, kas see vastab tõele…

DV: Kui sõita Lasnamäelt linna, siis on igale poole kuhugi „Zenit“ kirjutatud.

JS: Mingil hetkel võib juhtuda, et see kogukondlikku või meie-tasandit kinnistav nähtus läheb üle piiri või toimib isegi vastupidi, kui nii-öelda väljamõeldud konflikt hakkab tegelikku konflikti hoopis põhjustama ning näeme, kuidas tribüünidel kaotatakse igasugune enesekontroll. Hiljuti oli kurb näide Indoneesiast. Suures plaanis on need küll üksikud juhtumid, aga neid siiski juhtub.

MH: Ma julgeks arvata, et ju on seal ühiskonnas mingid vastuolud või pinged eri rühmade vahel nii tugevad, et jalgpall aitab neil lahvatada. Paljude võistluste puhul üritatakse ju mitte kokku mängima panna ka teatud riike, kus on ette teada, et pinged on tugevad: Venemaa–Ukraina, Armeenia–Aserbaidžaan ja nii edasi. Kui elus on niigi sädet palju, siis on jalgpallil parem seda mitte puudutada.

JS: Nii et kui teatud tüüpi ühiskondlikud pinged muutuvad jõulisemaks ja selgemaks, võime eeldada, et see suurem oht avaldub mingil moel ka tribüünidel?

DV: Nii see on, kusjuures need konfliktid on ju staadionitel tekkinud ka täiesti teadlikult provotseerituna, kui ei ole mindud jalgpalli vaatama, vaid on end relvastatud. Miks meil siis muidu on tänapäeval staadionile pääsemiseks selline turvakontroll? Seal ei ole jalgpalliga midagi pistmist, see on lihtsalt mugav ruum, areen, kus omavahelisi suhteid klaarida.

JS: Oleme rääkinud kogukonnatundest. Miks on aga nii, et kui tribüünidele vaatame, siis seal on suures osas väga maskuliinne seltskond? Kas see mõjub või miks see mõjub pigem meesterahvastele? Kas see on kuidagi kultuurilooliselt niimoodi kujunenud või on siin mingisugused muud põhjused? Kui vaadata neid, kes seljaga väljaku poole hüppavad, siis need on ju peaaegu kõik mehed.

DV: Naised ei ole nii rumalad – kui nad käivad jalgpalli vaatamas, siis nad teavad, kuidas seda tehakse!

MH: Ehk on meestel vaja rohkem sisemist frustratsiooni välja elada? Naised saavad seda võibolla teha ka mujal. Millegipärast tundub aga mulle, et pilt muutub ja naistejalgpall kerkib. Tulevikus võibolla ei ole enam see pilt nii maskuliinne.

JS: Jalgpalli seestpoolt vaadates tunduvad asjad alati suuremad, kui nad tegelikult on – jalgpallist mõeldakse kui millestki väga unikaalsest, mis suudab kogu maailma pilgud ühte kohta suunata. Aga olen aru saanud, et me tegelikult ei peakski seda mõju nii eriliseks pidama?

DV: Suured gladiaatorite võitlused Colosseumis või võiduajamised Konstantinoopolis – tolle aja võimaluste raamides ei olnud nende tähtsus kindlasti väiksem kui tänapäeval jalgpalli EMil või MMil. Konstantinoopolis lõppesid need sageli ülelinnaliste löömingutega, mõningad korrad viisid keisri kukutamiseni – jällegi tulevad mängu eelnevad pinged, mitte võiduajamine ise. Tänapäeval saavad tänu kõikidele võimalustele jalgpalli jälgida loomulikult miljardid, aga antud ruumis mängisid need sündmused täpselt samasugust rolli.

MH: Praeguses maailmas enamikule inimkonnast ei lähe ju jalgpall tegelikult eriti üldse korda. Kui meid on kokku seitse miljardit, siis palju neid vaatajaid ja pisarapoetajaid on, kokku miljard? See on ikka kogu gloobusega võrreldes tugev vähemus. Muidugi on jalgpallikogukond üks suuremaid, võimsamaid ja tähtsamaid, aga liiga uhkeks ei saa ka minna.

DV: Spordimaailmas on ta kindlasti unikaalne, selles pole kahtlust.