Ecuador – Senegal 1:2

Tundub, et tegu oli tänavuse MM-i kõige kergema alagrupiga: Holland, Senegal, Ecuador, Katar. Tänases vastasseisus olid Senegali poisid võimsamad: füüsiliselt kiiremad ja tugevamad. Võimsus erinevus torkas silma ja tekitas tunde, et Senegal tahtis rohkem mängida. See oli igas elemendis näha. Võib oletada ka seda, et Senegal oli paremini esimesest kahest mängust taastunud. Kui esimestel mängudel oli Ecuadoril särtsu rohkem, siis tänaseks oli neil küll kumm tühi – neil polnud variantigi kaotusseisu ümber pöörata. Ei tea, kas neil oli jõud otsa saanud, aga lõpus paistis nagu nad oleksid rahul ka kaotusega.

Mäng ise tundus dramaatiline. Esimese poolaja lõpus suutis Senegal penaltist 1:0 juhtima minna, seejärel 67. minuti viigivärv Ecuadorilt ja vähem kui kolm minutit hiljem kiire vastuvärav Senegali kaitsjalt Koulibalylt. Eriti emotsionaalne tundus mäng siis, kui näidati kaadreid fännidest. Sellest, kuidas nende tuju ühe minuti jooksul mitu korda muutus. Eufooriast masenduseni ja vastupidi.

Meeskondade rivistused olid minu jaoks üsnagi tundmatud, aga üks seos sellegipoolest tekkis. Ecuadori nimekirjas on ka Romario Ibarra, kelle vanema venna Renatoga mängisin koos Hollandis Vitesse jalgpalliklubis. Vähemalt see Ibarra, keda mina mäletan, oli üliandekas ja kiire nagu tuul. Kestis 90 minutit ja see tundus täiesti uskumatu, kui kiire mõni inimene olla saab. Perekonnas võib see sama omadus muidugi mõlemat venda iseloomustada, kuigi Romariot tänases mängus näha ei saanud.

Kui vaadata, et Senegal sai kaheksandikfinaali, siis võib see märkimisväärne paista. Samas ennustan, et sellega nende turniir ka lõpeb. Kumbki tänases vastasseisus ilmselt maailmameistrivõistlusi võitma ei läinud, samas mõlemad on seni teinud sümpaatsed esitused. Ecuador alistas esimeses mängus Katari ja mängis Hollandiga viiki. Kusjuures see ei olnud viigimäng, kus ühel või teisel oleks väga vedanud, vaid punkt teeniti tööga välja.

Senist finaalturniiri olen jälginud paraku pigem vähe. Veel on vara hinnata, milline on üleüldine mulje tänavusest MM-ist. Ajastuse mõttes on harjumatu, et finaalturniir toimub talvel. Suvel on tavapäraselt puhkus ja aega jalgpalli jälgimiseks rohkem. Praegu on tööaeg, mis teeb jalgpalli jälgimise muude kohustuste kõrvalt keerulisemaks. Pöialt ma ühelegi väljavalitud meeskonnale ei hoia, vaid selle asemel loodan hoopis näha üleüldiselt head jalgpalli.