1. juunil 2022 tegi Riigikohus märgilise spordiõigust puudutava kohtuotsuse vaidluses, milles veemotosportlased vaidlustasid kohtus ringrajapaatide Balti meistrivõistluse tulemused. Kuigi hagejad said võistlustel I ja II koha, siis võistluste korraldaja diskvalifitseeris sportlased võistluselt, sest motopaatide tehnilises kontrollis tuvastati, et mootoreid on modifitseeritud. Mootorite modifitseerimine ei olnud Rahvusvahelise Veemoto Liidu (UIM) reeglite kohaselt lubatud. Sportlased leidsid, et tehnilise kontrolli puuduliku läbiviimise tulemusel on neid diskvalifitseeritud ekslikult.

Tähelepanu! Valmis olla! Stopp! Vaatame kõigepealt reegleid

Riigikohus asus seisukohale, et spordivõistlus on käsitatav võlaõigusseaduses reguleeritud konkursina. Seda sõltumata sellest, kas sportlane on korraldajaga sõlminud võistlusel osalemiseks lepingu või mitte. Lepinguline osa suhtest piirdub üldjuhul sellega, et sportlane saab õiguse spordivõistlusel kui konkursil osaleda, kui ta täidab osalemiseks kehtestatud tingimused (nt maksab osalustasu). Korraldaja aga omalt poolt kohustub korraldama lepingus ette nähtud spordivõistluse. Spordivõistlus ise toimub lepingu olemasolust sõltumata konkursi reeglite kohaselt, sest selle käigus selgitatakse välja võitja. Seega on sportlase seisukohalt väga oluline teha endale detailideni selgeks spordivõistluse reeglid asjakohaste määrustike ja juhendite alusel, isegi siis kui ta ei ole kuhugi alla kirjutanud.

Kuna spordivõistlus on käsitletav konkursina, siis on seaduse kohaselt korraldaja või tema määratud isiku (nt kohtunik või tehnilise kontrolli ametnik) otsustused sportlastele siduvad ning neid kohtus vaidlustada ei saa. Riigikohus märkis, et otsustus, kas võistleja sportlik sooritus lugeda vastavaks spordivõistluse korraldaja seatud tingimustele ning ka otsustus võistluste tulemuste kohta on lõplik ning kohtus mittevaidlustatav. See aga ei tähenda, et korraldaja saaks teha suvalisi otsuseid või olla ebaaus. Nii reeglite täpsus kui ka nende alusel tehtud otsuste selgus ja korrektne põhjendamine võib osutuda vägagi oluliseks – ja, korrektsete põhjenduste puudumisel, kalliks maksma minna.

Võistlusrajalt kohtusaali

Mida peab siis võistluste korraldaja võistluste korraldamisel arvestama? Riigikohus märkis, et kuigi spordivõistluste tulemusi kohtus üldjuhul vaidlustada ei saa, on seaduse kohaselt sportlasel õigus nõuda kahju hüvitamist. Näiteks, kui sportlane jääb nõuete vastase diskvalifitseerimise tõttu ilma sponsorlepingust, võib sportlasel tekkida õigus nõuda võistluse korraldajalt see kahju sisse. Emotsionaalsest aspektist ei asenda kahju hüvitis kindlasti saamata jäänud pjedestaalikohta ning seda au ja kuulsust, mis oleks kaasnenud võiduga. Lisaks võib teatud juhtudel olla kahju tõendamine küllaltki keeruline. Kui näiteks võistlusel osalemiseks tehtud otsesed rahalised kulutused (osavõtutasu, transport ja majutus jne) õnnestub ehk tõendada, siis treeningutel tehtud pingutusi ja valatud higi on kindlasti rahas palju keerulisem mõõta.

Samas peaks sportlasele kahju hüvitamise kohustuse tekkimise risk distsiplineerima ka võistluste korraldajaid määrustike koostamisel, kohaldamisel ja sportlaste diskvalifitseerimisel, sest õigesti jagatud kohad spordivõistlustel vähendavad riski suurte kahjuhüvitiste väljamõistmiseks spordivõistluste korraldajatelt. Seega tuleks võistluste reeglistik, viited kohaldatavatele rahvusvahelistele reeglitele, võistluse raames otsuste vastuvõtmise ning otsuste vaidlustamise kord väga põhjalikult läbi mõelda või üle kontrollida. Ülimalt soovitatav on regulatsioon viia vastavusse Riigikohtu poolt väljendatud seisukohtadega.

Millisel juhul vaidlustamine võimalik on

Nii Eestis kui ka mujal on üritatud võistluskeelde ja võistluste tulemusi vaidlustada tavakohtutes, nagu ka Riigikohtu otsuses käsitletud juhtumi puhul. Kui võistlusele kohaldatavad reeglid vaidlustamise võimalust ette ei näe, ei ole kohtul pädevust korraldaja otsust muuta. Siiski nagu märgitud, ei välista see sportlase õigust nõuda kahju hüvitamist. Selleks, et spordivõistluse korraldajalt ei saaks nõuda kahju hüvitamist, tuleks reeglites sätestada korrektne vastutust välistav klausel. Isegi vastutust välistava klausli sätestamisel on spordiorganisatsioonidel kindlasti mõistlikum anda sportlasele õiguspärane tulemuste vaidlustamise võimalus, kui riskida kahju hüvitamise nõuetega.

Spordivõistluste tulemuste vaidlustamise võimaldamiseks tuleks reeglites ette näha protesti esitamise võimalus ning vaidlustamise võimalikkus vahekohtus, kui protesti otsusega sportlane ei nõustu. Näiteks dopingu valdkonnas kehtivad Eesti dopinguvastased reeglid, mille kohaselt lahendatakse vaidlused distsiplinaarkolleegiumis ja sõltuvalt võistlusest või võistlejast võib vaidlus jätkuda, kas apellatsioonikolleegiumis või CAS-is.

Spordivõistluste kontekstis on vahekohtutena võimalik kasutada, kas alaliidu poolt loodud vahekohut (kui selline eksisteerib), EOK spordiarbitraaži või rahvusvahelist spordikohut (CAS). Muuhulgas võib selline kord olla sätestatud ka rahvusvahelistes reeglites, kuid sel juhul peab spordivõistluse reeglid rahvusvahelistele reeglitele korrektselt viitama. Protesti esitamise ja lahendamise, samuti ka vahekohtusse pöördumise kord peavad olema korrektselt läbi mõeldud. Eelkõige tuleks reeglites ette näha, kellele tuleb protest esitada, mis aja jooksul on võimalik protesti esitada, millises vormis tuleb protest esitada, kes protesti lahendab ning mis aja jooksul on võimalik esitada kaebus protestile vahekohtusse.

Kokkuvõttes on Riigikohtu otsus väga oluline õigusselguse loomisel ja asjatu kohtuuste kulutamise vältimisel. Samas on soovitatav spordivõistluste korraldajatel võistluste reeglistik Riigikohtu seisukohtadega kooskõlla viia ning kontrollida üle võistluse raames otsuste vastuvõtmise kord ja dokumendid ning viited kohaldatavatele rahvusvahelistele reeglitele. Nii reeglite täpsus kui ka nende alusel tehtud otsuste selgus ja korrektne põhjendamine võib osutuda vägagi oluliseks vaidluste ärahoidmisel või lahendamisel.